Viimasel ajal enam muud ei kuule, kui kus on uued kirjad sõgedate külast. No ei tule itimehel enam itte ühtejutti, selle asemel proovin teha ühe tagasivaate möödunud aastale. Tagasivaadet elule on vist vara teha, pealegi oleks sellel siis ainult üks peatükk:“Naised minu elus“ See nõuaks aga suurt mõttetööd ja et kedagi mitte unustada ja solvata peaksin tegema copy-paste nimede raamatust, ühesõnaga eelinformatsiooni peale laitsid osa naisi selle mõtte juba eos maha, nii et piirdun siis ainult meenutusega aastast 2011.
Algas see suure rõõmusõnumiga. Peale 8 kuulist kodus istumist tegi inimene, keda seni oma suureks sõbraks pidasin, ettepaneku tulla tööle. Suure õhinaga alustasingi 5 jaanuaril tööd puutööga tegelevas ettevõttes OÜ Valdepol. Kuigi kodunt tööle ja tagasi iga päev 35 km. korvas selle metsik tahtmine midagi ära teha. Ärevaks ei teinud mind siis ka ametinimetuse ja tööülesannete "nii öelda" puudumine. Eks ta üks rezisööri assistendi amet oli: "prenesii, podai, idi nahui", nagu vanasti öeldi sellise amööbse olukorra kohta. Palka ei küsinud, olin rahul sellega, mis anti. Mõte liikus kõrgele ja kaugele, eriti olukorras, kus sõnad planeerimine ja eelarve olid otsustajate jaoks võõrsõnad. See Ikarose efekt saabus paari nädalaga, kui kael, mis pead pöörab, teatas kõrgilt, et mis see minu asi on kuidas meie oma osaühingut majandame. Nii sulas vaha, suled lagunesid koost ja langemine jaanuarikuisesse jäisesse vette oli pehmeltöeldes valus. Kuigi pea püüdis veel vingerdada palju suutis, jäi seekord kael peale: peale pikka ja kurnavat positsiooniheitlust selles kaevikusõjas oli minu viimane tööpäev 17. mai. Kuigi viimane kuu kruvisin hommikust õhtuni ja sadade kaupa plekitükke diivani jalgade külge ja oleksin olnud nõus seda ka poole väiksema palga eest edasi tegema, oli töölepingu lõpetamises kirjas karm tõde, et ei vastanud kvalifikatsioonile katseajal. Jäigi hämaraks, millist kvalifikatsiooni minult oodati aga kuna see on tagasivaade aastale, siis suur tänu Silver ja eriti suur „special thanks“, Eveli, et te minu sealt ära ajasite. Äkki oleks vuristanud pinsini kruvisid kinni.Kuigi saatus võib olla vahel pikaldane, olen kindel, et kui mitte enne, siis viimasel kohtupäeval mõistetakse kõigi üle kohut ja igaüks väärib õiglast kohut vastavalt oma teenetele. Kui ikka karma võlg tekkib on asi "sitavaata"
Nii olingi siis rõõmsalt vastu suve jälle „jalamees“. Ilm läks ka juba soojaks ja Eesti riik tipsutas töötukindlustust edasi, nii palju, kui seda veel eelnevast perioodist saada oli.
Nii nagu papil on kohustuslik lektüür piibel, oli mul CV- Online ja CV Keskus.Iga päev ja mitu korda, et „äkki“. Aga nagu teada, „äkki“ tuleb ainult junnu püksi.
Kuid siiski, ühel suvepäeval see "junnu" tuli AS Stiki näol ja vajati „varuosade müügijuhti“. Just minu eriala, kiire pilk üle oma CV ja juba vajutasingi klahvi“Kandideeri“. Paar nädalat praadimist ja lugemist“INBOX“-ist, et „kahjuks ei osutunud valik Teie kasuks“ igale poole saadetud kandideerimistele vastusteks. Igal juhul suur tänu Teile Viru Õlu, kes ei vajanud mind laohoidjaks( ei tea kas omasid siseinfot, et ma Viru Õlut ei joo), Grossi Toidukaubad, Erimell, FEB, Lektus ja paljud teised. Andke andeks, kui kedagi unustasin, ma mõistan Teid, 56 aastast, kes suudab veel ainult 10 aastat Teid teenida, pole kellelegi vaja.
Ja siis see kauaoodatud kõne: olen oodatud vestlusele, et kaaluda minu sobivust müügijuhi ametikohale Stikis. Panin ennast valmis, nagu läheks kirikusse pihile, kordasin mõttes kõik palved üle ja lõpptulemusena läks kõik kenasti, õigemini nii nagu oli oodata. Leidsime ühise keele ja nägemuse tuleviku osas, kõigi näod särasid, nagu oleks kadunud poeg üles leitud ja kahe nädala pärast tuli kõne, et me ei vaja müügijuhti, juhime oma müüki ikka ise edasi, ikka kindlam ja kuivem tunne kuidagi. MOTT. Tagantjärele pilguga, veelkord aitäh, härrad Tublid, selle otsuse üle. Ei tea, kuidas neil läheb, kas juhtidel on ikka kindel kurss?
Siis jälle lugemist samal igaval teemal: kahjuks ei osutunud Teie valituks ja soovime edu järgnevaks jne. jne. Äkki see edu soovimine lõpuks aitaskiJ
Kuni jälle üks erialane töö minu väikeses armsas linnas, Linnuse Autokeskus ja varuosa müüja. Ka seal jõudsin vestlusvooru ja ka seal oli peale vestlust tunne, et lähen kohe koju valget pluusi triikima ja pükse viikima. Siis sain aga äraütlemise, mida võtan kui komplimenti: kahjuks olete meie jaoks ülekvalifitseeritud, me vajame kedagi lihtsamat, kes oskab ainult filtrit riiulist letile tõsta, õige filtri leidmisega saame ise hakkama. Tagantjärele aitäh, Sirli, selle otsuse eest.
Kuna hädaga pidi karu lausa kärbseid sööma, hakkasin oma CV-d saatma lausa kentsakatesse kohtadesse: Põhjakeskuse Oomipood( see pidu lõppes enne kui alata sai- vestluse käigus väga meeldiva omanikuga selgus, et Ohmi seaduse tundmisest ei piisanud, kuigi seal leti taga igavlemiseks ja küünte viilimiseks poleks ka seda vaja teada). Sellegipoolest suured tänud.
Siis Elion. Põhjakeskuse müügimees. Edukas telefonivoor ja kutse vestlusele. Tagantjärele õnneks ei, suur tänu, proua Luule.
Ja nii see nutune sügis tuligi ja hõimuvelled oma abistava käe ulatasid. Kes tahab täpsemalt teada, kuidas kõik juhtus,peab esimesest postitusest alates lugema hakkama, seal on kõik kirjas. Nüüd siis Jõulud läbi,( ha-ha, sai Saaremaal käidud, Kuivastut mäletan, Kuresaare on juba ähmane, Sõrve säär jumala udus) vanaaasta õhtu pere keskel veedetud samas veinimõisas Barton Guestieri , kus meie kuulsused ( algul oli kõik valge-valge ja lõpp oli nii punane-punane:))), Jaanika lõikas soengu „poluboks vperjot“, mis peab hea välja nägema järgmise lõikuseni Jaanipäeval, (milline sõnademäng, Jaanika lõikas Jaanipäevaks), ummisjalu põgenemine 1.jaanuaril lennuki peale, sest uus hüvastijätt oleks vanadele närvidele liig, mis liig. Pealegi vanutab tuutsimine näonahka ja tekitab kortse, mina tahan ikka endiselt vahetevahel Nõiakivis oma konkurentsi võimet kontrollidaJ
Nii see aastake siis möödus ja andku need mulle andeks, keda ma unustasin ja jätsin nimetamata ja Teie, keda ma nimetasin, Suur Tänu Teile, magage rahulikult, ilma Teie kõigita poleks ma praegu pagulane, aga see eest materiaalselt kindlustatud, kurvalt õnnelik (kui selline staatus võimalik on) aga see eest motiveeritud, igatsev, kuid see eest jälle täis tahet midagi ära teha ja elada sellise looduse keskel, et vahel võtab hinge kinni ja tuleb hingata üle ühe korra. Ja nagu ütles üks mu sõber(seni veel sõberJ): nüüd me võime omale kõike lubada:DDD
Uh-uh, pikk jutt sai kohe. Siin all on kommentaaride koht, andke aga julgelt teada, millest kuulda tahate, muidu ainult sama jutt: kirjuta midagi. Aga arvestage sellega, et anonüümselt kommides teeb mu masin teie asukoha IP aadressi järgi kindlaks ja kui pahasti ütlete, siis: „Sven tuleb Jaanitulele ja Hiid-Ansip on selle kõrval poisikeJ“
Jällelugemiseni, Nuorgam, Lapland, Finland, öö vastu 10 jaanuari
P.S. Ma ei loe kunagi oma jutte üle enne postitamist, viimistlemine viib selle eheda mõtte minema,kui mõned vead on sees, siis sorry, tai anteeksi.
