Pool aastat jälle möödas, hea põhjus tagasi vaadata. Raske
on detaile meenutada, aga üritan siis sealt jätkata, kust eelmine jutt lõppes.
Etteruttavalt võib öelda, et siin saab tõesti veel maipühade
aeg saaniga sõita ja jääalust püüki harrastada. Seda sai ka siis igal
nädalavahetusel teha, kuigi kõik püütud kalad jagasin ära, ei ole just väga
suur kalasööja.
Saime ka mõned kalad, minu omadele oli see esimene
kogemus elus üldse kala püüda. Hillele hakkas isegi luts otsa, mis siin on nii
halva kuulsusega, et meeste seltskonnas tavaliselt kustakse talle pele, enne
kui tagasi visatakse. Ei tea miks, aga nii see siin on.
Järgmine õhtu oli
pidulik vastuvõtt Arile ja Leenale. Mina tegin ahjupraadi põhjapõdra lihast,
Jaana küpsetas sokolaadikoogi ja pärast Hille pesi nõud puhtaks, kõik tegid
võimetekohast töödJ.
Kolmas päev käisime siis Norras matkamas, kõigepealt Vadsö ja selt edasi Vardö.
Vardö on väike linnake Jäämere ääres (või on korrektne öelda Barentsi
mere ääres?), asub saare peal ja sinna viib merealune tunnel järsu languse ja
järsu tõusuga. Jääle ilus olo maailma äärekese peal.
Siis olidki need
õnnepäevad läbi, jälle väike matk Nuorgam-Ivalo-Nuorgam 500km. ja „lesepõlv“
jätkub.
17. aprillist lõppes tööleping VMP-ga ja kuna see
pooleaastane tähtajaline tööleping oli nende poolt peale surutud, siis ei
leidnud ka mina enam põhjust nendega lepingut pikendada. Kuigi nad seda oleks
soovinud, nende teenistus ju tööjõudu rentida. Selle rendi värgiga on see jama
ka veel, et seal pole puhkust ette nähtud, kuna nad ju ei tea rentija töögraafikuid.
VMP maksab ainult puhkuse kompensatsiooni ja vabad päevad pead ise siis
töökohas kokku leppima. Aga ega midagi, 18. aprillist olen otse Samimootori
hingekirjas tähtajatu lepinguga ja ka palgatõusuga.
Maikuu möödus jäähoki MM-i tähe all. See on soomlastele nii
suur sündmus, et isegi kärbsed ei lenda sellel ajal. Ka mulle kingiti nn. „Suomi
pelipaita“ ehk siis Soome koondise mängusärk, mis siis pidi mängude ajal seljas
olema. Lõppkokkuvõttes sai somme taktitundeliselt tögatud, kui nende unelmad
purunesid. Nad võtavad seda hoki värki ikka kuradi tõsiselt ja isiklikult, pomolgi
on kodus Jari Kurri originaal higine mängusärk koos autogrammiga, mille mõned
aastad tagasi oli mängujärgselt oksjonilt 400€ eest ostnud. Arumaeisaa.
Kohe maikuu algusest hakkas ka jant Soneraga peale ja see
kestab veel siiani. Nimelt oli vaja VMP-lt üle võtta see netipulga leping.
Poolteist kuud sai pabereid täidetud ja mailitud ja helistatud ja
lõpptulemusena saatis Sonera mulle ettemaksu arve 340€, mille pidin ära maksma,
et leping oma nimele saada. Arvestasin,( tagantjärgi tarkusena võib öelda, et
valesti tegin)et see raha on 2 aasta pulga kasutamise raha ja liiga suur.
Ühesõnaga saatsin nad kõik kukele ja saatsin avalduse Sonera tütarfirmale
TeleFinlandile, mis pidi olema Sonera võrgus töötav odavoperaator. Sealt tuli
ettemaksu arve “ülla-ülla“ 700€, jälle üks paber prügikasti ja järgnes kõne DNA
klienditeenindusse ja sealt tehti selgeks, et kui kliendil puudub Soomes nn. krediidiajalugu,
siis võetaksegi igaks juhuks ettemaksu, et mõni saatana migrant nende pulgaga
leelet ei pane või kusagil välismaal megaarvet ei tekita andmeside siirdamisega
ja nende puhul on see ka kuni 700€ jne.jne. Ega midagi, tuli kogu oma uhkus
alla neelata ja uuesti Sonerale avaldus teha, et saada Sonera Täysnetti teenus
kaheks aastaks koguhinnaga 306,90€. Ainult paar nädalat ootamist ja reedel
sopsas postkasti ettemaksu arve. Arvake kui suur? Õige, 600€ tahab Sonera oma krediteerimist kahe aasta jooksul ja kui
teised operaatorid hakkavad sellest igakuist maksu maha arvama ja sisuliselt sa
ei pea lepingu lõpuni kuumaksu maksma, siis Sonera juttude kohaselt hoiab tema
seda raha tagatisena lepingu lõpuni enda käes ja tagastab selle siis kui
lepingu peale kahte aastat võid lõpetada. Nüüd ei teagi mida teha, kas maksta
see raha ära, või üritada tööandja käest midagi „välja pressida“ või leida mõni
külamees, keda Sonera usaldab ja teeb lepingu oma nimele ja mina hakkan siis
talle maksma või on veel mingi variant. Vot nii on lood suurte firmadega ja
nende umbusuga . Küllap on mõni kallis kaasmaalane neile mütsi pähe tõmmanud,
et selline umbusk. Igatahes see tarina veel jätkub.
Järgmine „üllatus“ tuli Soome tollilt, postiga tuli määrus, kus oli konkreetne
jutt. Kas Avensis Soome arvele koos kõikide maksudega või 10. juuniks auto
maalt välja. Arvestasin, et kõik tollid ja muud maksud ületavad auto väärtust
ja sellepärast oli otsus lihtne. 24. mai õhtul kell 18.00 startisin Eesti
poole. Tomtom näitas Helsinki 1250km ja laevapiletid olid broneeritud reedeks
viimasele laevale kella üheksaks õhtul. Sodankylas peale tankimist hakkas just Ott euruviisu ajama ja
kuna läpakas ja netipulk olid kaasas, siis sai teeäärses parklas kogu see „Kuula“
, nagu kästud, ka ära vaadatud ja „kuulatud“
Päris võimas oli igatahes.
Poole maa peal, kusagil Oulu külje alla sai siis ka
väike uni ära magatud. Seal oli vähemalt õhk hingamiskõlbulik, enne seda, seal
Kemi kandis, kus on suured paberivabrikud, ikka haises nii kohutavalt, et meie Kehra
on lausa parfümeeria kauplus.
Hommikul siis edasi ja lõunaks olin Helsinkis.
Lootsin küll saada varasema laeva peale, kuid reede õhtul on see rumal lootus,
kõik Kalevipojad ju kodu poole teel ja laevad välja müüdud. Lõppkokkuvõttes
pole see autoga läbi Soome sõit midagi hullu, Jyvaskyla-Lahti-Helsinki kiirteed
on vähe närvilised ja sõelujaid 130km/h
peal parasjagu. Aga eks Eesti liikluse karastus aitas.
Nädal kodus möödus ruttu ja töiselt, kolhoos vajas mehe käsiJ. Sai küntud ja külvatud ja sõnnikut laotatud ja põllumaad sügiseseks saagiks ette valmistetud:)
Üldiselt mõjub see
Eesti elu oma ellujäämise võitlustega ikka masendavalt küll. Enne igat euro
väljakäimist tuleb mõelda, kas veab järgmise palgani välja, pea läheb halliks
mõtlemisest, mida võin omale lubada ja mida mitte. Tegelikult jube kahju, et
tänapäeva inimesed 21 sajandil peavad Eestis sellist elu elama. Millega me
olema jumala välja vihastanud, ei tea.
2. juunil siis Yaris istumise alla ja tagasi oma Soome kodu
poole. Laupäeva õhtul auto rongi peale ja pühapäeva hommikul olin Rovaniemis.
Oleks olnud meeletus selle „punniga“ omal jalal läbi Soome sõita. Sellest
Rovaniemi-Nuorgam otsast 560km sai juba sitaauguni. Kuna hommik oli ilus ja
päikeseline, aega oli ka küllaga, astusin läbi siis ka sellest Jõuluvana
maailmast, mis Rovaniemi külje alla on otse polaarjoone peal.
Tõeline
turistilõks, mis töötab aasta läbi. Ka Jaanipäeval kõlgutab Taat vist oma
kontoris jalga ja kasseerib raha Jaapani turistidelt, kes temaga koos pilti
soovivad teha. Huvitav mitu vahetust neid vanasid on, et aasta läbi rabavad
pappi kokku lüüa. Santa Claus is here, my ass.
Lõunaks olingi tagasi Nuorgamis, päike siras suurest rõõmust
ja kased hakkasid juba imepisikesi lehti külge võtma, ikkagi 3 juuni jubaJ, kuigi teeääred veel
lumevalle täis.
Kogu juunikuu on olnud „normaalne“ Lapi suvi: sooja 5-6
kraadi, vihm, tuul nagu F-1 tuuletunnelis jne. Erand oli Jaanipäev, soomlaste
suurim püha. Kuigi ametlikud päevad olid laupäev-pühapäev, oli ka reede siin
töövaba päev. Nagu ma aru sain, sõltumatu kalendri kuupäevadest, on Soomes Jaan
reede ja laupäev. Ja nagu issanda õnnistuseks olid siin need 3 päeva juunikuu
pea ainsad päikesepaistelised ja soojad ilmad, temperatuur tõusis lausa 17-18
kraadini. Sai siis saunatud, jõe peal lõhet püüdmas käidud (tühjad pihud ),
Eestist toodud hundijalavett pruugitud, nii et tavaline Jaan.
Jaani järgne töönädal oli iseseisvuse proovikivi. Ari ja
Leena võtsid nädala puhkust, sõitsid Ivalosse oma mökki ja nii tuli see
pühadejärgne norrakate laviin omal vastu võtta. Norrakatel Jaani pole ja nad ei
saa kuidagi aru, mis keset suve kogu Soome 3 päeva surnud on. Igatahes firmat põhja
ei lasknud, kedagi õnneks perse ei saatnud, kuigi närvilist olukorda oli
küllaga. Kirjutasime ja joonistasime saami keeles, aga kõik said oma "kabulad"
kätte, eks selle ajaga hakkab juba norra keel ka külge.
Nädalavahetused õllevines on juba ära tüüdanud ja seekord
otsustasin teha ühe Norra tripi, 130km.
Batsfjordi. Täna, pühapäeval 1. juulil, oligi sobiv enesetunne, Yarise paak oli
poolenisti täis ja keskpäeval startisin põhja suunas. Sügisel samas kandis
käies oli super vaated, nüüd oli veel ilusam.
Üleval fjordide peal pole veel
lumi sulanud, Termikate "Juulikuus lumi on maas" võiks võtta saamide hümniks,jõed voolavad mägedest alla kolinaga ja hingesopis oli ka lootus
äkki mõni lõhepoiss kaasa osta. Unistuseks see jäigi, kalast oli vaid hais
sadamas. Igatahes hämmastav kogemus 1 juulil teha lumememme.
Igatahes see nn.“lumejänku“
ehk valge Yaris sobis sinna keskkonda imehästi, kuni tagasiteel näitas kompuuter,
et bensiini jätkub 80 km., koduni aga 120 km. Selle kuradi punni paak on ju ainult 40
liitrit ja nendest näidiku kuubikutest ei saa ka aru. Näitab kahte kuubikut ja
hetk hiljem on juba üks ja seegi vilgub. Igatahes kui kompu näitas järelejäänud
tee pikkuseks 14 km ja koduni oli 26 km ja kuubikud muudkui vilkusid, ei
pidanud närv vastu, keerasin Tanasse siisse ja tegin elu kallima
bensiiniostu:11,19 liitrit ja 163,37NOK, ütleme pea 2€ liiter. Aga hingerahu
maksab ka midagi. Teinekord lihtsalt targem, ei lahku kodunt pooliku paagiga,
eriti kui see veel nii väike on.
Nii. Nüüd ongi lühike kokkuvõte senistest tegemistest
tehtud, kell on kümme minutit üle kahe öösel, päike sirab taevas, paras magama minna, ilusa nädalalõpu rikkus ära ainult kuradi hispaanlaste võit jalka finaalis.
(Kallis poeg, ära võta südamesse, I love you tooJ)
Jällelugemiseni