Nüüd on 9 kuud viimasest jutukesest möödas ja väike inspiratsioonipoiss kallal. Viimane jutuke lõpeb talveootusega ja see ootus õigustas end igati. Nii lumerohket talve ei mäleta ka kohalikud vanamehed, kallas ja kallas meetrite viisi. Ega see ellu mingeid suuri muudatusi ei toonud, kohalik teedeviletsus hoidis kõik teed ilusti lahti ja liiklemisel takistusi ei olnud. Ja kui takistus tuli, siis likvideerisin selle ise:
9-11. november sai käidud ka Levil slaalomi maailma karika etappi vaatamas, see ju siinsamas kodu kõrval, ainult 400 km. Reedel peale tööd autoga sinna ja pühapäeval tagasi, ööd Kittilas Ari vana sõbra korteris. Eelmine aasta jäi see ära lumepuudusel, seekord oli lund küllaga ja soomlaste lemmik Tanja ka edukas. Võistluste jälgimine oli üritusest vast 10%, ülejäänud kaminad ja suminad olid valdavad. Õnneks mina sõitsin sinna ja Ari oli tagasi tulles kaine rool. Ilus suur kompleks see Levi, aga hooajal ikka päris kallis koht.
Suurim talvine seltskonnsündmus oli kogu küla ühine jõulupidu meie kaubahalli kohvikus. Tulemused Soome keskmised: paar sinist silma, vähemalt üks teadaolev abielulahutus ja lugematu arv abielu rikkumisi. Boonuseks purjus soome karaoke, mis on ikka üks vägadema kole asi.
Detsembri tähtsündmuste hulka kuulus ka uue voodi ehitamine vana aiateiba asemele. Venelaste ehituspoest mõned prussid ja kilbid ja nii ta valmiski. Midagi jäi ikka Valdepolis töötamisest külga ka, vähemalt kuidas drelli hoida.
Vana aasta õhtu oli vaikne tiksumine samas kohalikus ehituspoe omanikest vene peres ja lausa kolmekordne ärasaatmine. Kõigepealt venelaste oma 2 tundi varem, siis meie oma keskööl ja siis tund hiljem veel norrakate oma otsa. Hea kui elad ajavööndi piiril. Ja mõnel päeval oli ikka külm ka:
Jaanuari lõpus käisime kogu hoolduse tööka kollektiiviga Helsinkis messil, mille korraldas meie koostööpartner Kaha, eestipäraselt KG Knuttson, veel eestipärasemalt Autoexpert. Ilma igasuguse jututa maja reedel kinni, kõik see mees lennukile ja öö Helsinki hotellis, laupäev mess ja sealne kohtumine kunagiste kolleegidega Eesti Knuttsonist, õhtul Tallinki kruiis Tallinna, öö laevas, hommikul väike ekskurss töökaaslastele Tallinnas, vanadele mälestustele põhinev kohvi Saiakäigus, lõunaks tagasi laeva, õhtul Helsinkis ja öösel jälle kodus. Mõnus vaheldus, ainult esmaspäevane tööpäev oli raskevõitu.
Detsembri tähtsündmuste hulka kuulus ka uue voodi ehitamine vana aiateiba asemele. Venelaste ehituspoest mõned prussid ja kilbid ja nii ta valmiski. Midagi jäi ikka Valdepolis töötamisest külga ka, vähemalt kuidas drelli hoida.
Vana aasta õhtu oli vaikne tiksumine samas kohalikus ehituspoe omanikest vene peres ja lausa kolmekordne ärasaatmine. Kõigepealt venelaste oma 2 tundi varem, siis meie oma keskööl ja siis tund hiljem veel norrakate oma otsa. Hea kui elad ajavööndi piiril. Ja mõnel päeval oli ikka külm ka:
Jaanuari lõpus käisime kogu hoolduse tööka kollektiiviga Helsinkis messil, mille korraldas meie koostööpartner Kaha, eestipäraselt KG Knuttson, veel eestipärasemalt Autoexpert. Ilma igasuguse jututa maja reedel kinni, kõik see mees lennukile ja öö Helsinki hotellis, laupäev mess ja sealne kohtumine kunagiste kolleegidega Eesti Knuttsonist, õhtul Tallinki kruiis Tallinna, öö laevas, hommikul väike ekskurss töökaaslastele Tallinnas, vanadele mälestustele põhinev kohvi Saiakäigus, lõunaks tagasi laeva, õhtul Helsinkis ja öösel jälle kodus. Mõnus vaheldus, ainult esmaspäevane tööpäev oli raskevõitu.
Muidu päevad nagu päevad ikka: 24/7 pime või siis hämar, äratus, töö, söömine ja jälle magama. Nädalavahetused, kui vähegi ilma pidas, siis kelguga tundras. Kahjuks pole ikka saanud omale päris oma kelku soetada ja seepärast on kasutusel veel sama igivana Scandic. Aga mine tea, milleks see hea on, see selline rahulik loom. Uued proovitud kelgud on nagu F-1, 0-100-ni 3-4 sekundit ja silmade lõhkumine kerge.
Selle talve kõige kurvem sündmus oligi meil siin heade naabrite hukkumine kahe kelgu laubakas. Turistide kolonni kolmas kelk ei märganud lumekeerises, et kaks esimest kelku keerasid kõrvale, et lasta läbi vastutulev kelk kohaliku abielupaariga ja oligi kõik-Memento mori. Väikeses kohas mõõtmatu tragöödia, kaks last ilma vanemateta. Matused olid just lihavõtte ajal ja mina olin siis Eestis väikesel puhkusel. Hall ilm, hallid inimvarjud, huhL. Muidu lennukiga Ivalo-Tallinn- Ivalo on hea ja kerge Eestis ära käia, kaks tundi autoga Nuorgam-Ivalo, neli tundi Ivalo- Tallinn koos ümberistumisega Helsinkis ja siis veel tund autoga Tallinn-Rakvere, seitse tundi ja 1500 km.
Kevadel külastas minu tagasihoidlikku elamist ka endine kolleeg ja nüüdne rekkamees Vello. Paari päevaga oli sügavkülm Viru Valgest tühi ja käed värisesid, nagu oleks kassi tapnud. Pühapäevane lahkumine oli omaette ooper, sõber Vello lahkus hommikul, et asuda teele Sodankyla poole koorma järele ja kui ma peale lõunat mitu tundi hiljem läksin poodi söögikraami ostma, oli rekka ümbrus nagu lahinguväli: kogu küla rasketehnika oli väljas ja üritas rekkat liikuma saada aga see saadanas oli nagu liimitud maa küljes kinni. Oletatav dignoos: pidurid kinni jäätunud. Kui kohalik tehnika oli ennast maa sisse kaevanud ja rekka ei liikunud ikka edasi, aitas hoopis soomlaste teine leiutis: Nokia. Pärast paari kõnet ja juhtnööre ja nuppude vajutamist tuli käsipidur maha ja auto sõitis nagu siidi. Oma 5 tundi võttis see Nokia leidmine aega. See oli vist Viru Valge kättemaks, mis selliste nuppude olemasolu meelest viis.
Peale puhkust algas kõige igavam aeg: lumi sulab kiiresti ja algupoole on kelgutamisega finito, merel kalastamiseks ilm veel külmavõitu. Istu ja tiksu niisama. Kuu keskel sai aga juba Norras kala käia ja saamahimu võttis võimust: 55 kala kaaluga ligi 70 kilo, küll kolme peale, aga ikkagi. Saida ja tursk. Ise ei söö, aga püügirõõm suur.
Juuni alguses siis esimene ametlik päris puhkus-3 nädalat, muidu ikka nädalased sutsud ületundide arvelt. Reedel, 31 mai, peale tööd autoga tulema, kogu öö sõitu ja laupäeva hommikul 10.30 laevaga üle, veel tunnike ja peale lõunat juba Rakveres.
Lapimaalt lahkudes oli raadiote põhiuudis, et Utsjoel mõõdeti selle päeva Euroopa kuumarekord-32 kraadi sooja Hispaania 15 vastu.
Õnneks andis esimene nädal ilusat päikest ka Eestis ja Karepal sai kerele pruuni jume peale ja jões ka veeprotseduurid tehtud. D vitamiin kogutud ja kaamos võib jälle tullaJ.
Õnneks andis esimene nädal ilusat päikest ka Eestis ja Karepal sai kerele pruuni jume peale ja jões ka veeprotseduurid tehtud. D vitamiin kogutud ja kaamos võib jälle tullaJ.
Sellega oli ka kogu puhkuse positiivne pool lõppenud ja sünnipäevale ja linnapäevadele koos 2 Quick Stardiga järgnes suur lein. Hille ema süda ei pidanud vastu ja ta lahkus teispoolsusesse. Heledam valguskiir oli Jaanakese kooli lõpetamine ja uue koolituleviku planeerimine. Õnneks tark laps valis jätkamiseks isa vana kooliJ ja keeleõppe.
21 juuni siis tagasi laeva ja jaaniõine sõit läbi Soome, kuna siin on jaanilaupäev alati reedene päev ja vabapäev ja ei sõltu kuupäevast ehk on liikuv püha. Huvitav, et Soomes sellist lõkke tegemise kommet ei ole, või mina lihtsalt selle 1400km matkal ühtegi suitsu ei näinud. Vaene SAAB ägises, kui selle koormaga kohale veeres, jalgratas kõigele krooniks.
Veel päevake lebo ja algaski uus tööperiood, mis peaks kestma detsembri lõpuni ja siis saab ära kasutada pikad pühad ja nädalakese allesjäänud puhkust.
Veel päevake lebo ja algaski uus tööperiood, mis peaks kestma detsembri lõpuni ja siis saab ära kasutada pikad pühad ja nädalakese allesjäänud puhkust.
Ka lõhepüügi hooaeg on täies hoos, turistide hordid oma vagunite ja matkamajadega tiirutavad ööpäev läbi ringi. Parimates püügikohtades on paaritunnised püügijärjekorrad ja mina pole viitsinud küll minna sinna jonotama. Mõned korrad siinsamas maja taga rinnuli vees oma uute Eestist toodud kummipükstega olen käinud lanti loopimas ja mõned pisikesed on ka otsa jäänud
. Mõned müüdid on ka murtud, on ikka küll ka Lapimaal sortse vaja ja Teno jõe veetemperatuur tõuseb ka ujumiskõlblikuks. Järgi proovitud ja ujutud nii mõnedki korrad. Võib olla on see küll ainult selle suve anomaalia, saab näha.
Ja ongi sellega lühidalt kirjeldatud periood oktoobrist 2012 kuni juulini 2013. Jällelugemiseni.
P.S. Kus murakad kasvavad mühinal, kus mujal kui Lapimaal on koduhoovist võimalik korviga seeni ja pohli korjata ja kus linnud on nii julged, et tõstavad ilusti kala saia pealt ära ja viivad saia siis minema. Ja kus on saslõkk tundmatu sõna, kuid maitseb väga hästi.
