See nädalavahetus on olnud muljeterohke, nii ,et on , mida jagada.
Kõigepealt astus reede õhtul tööjuures uksest sisse mees, kaart näpus, Mõõtkava oli enamvähem sama mis gloobusel ja küsis otse teed läbi tundra Ivalosse. Jutt käis inglise keeles ja lisaks sellise mõõtkavaga kaardil, kus Nuorgami ja Ivalo vahe on 5cm(250km) on raske teed näidata. Osutasin käega lõunasse, et sinna on vaja suunduda, mäest üles ja aina edasi. Siis küsis ta ööbimisvõimaluse kohta ja ma juhatasin ta meie kohalikku puhkekeskusesse, kus saab mõistliku raha eest voodis magada. Ei-ei, vastas tema, ma ei kavatse ööbimise eest maksta, mul kõik asjad kaasa, kus on vaba lumehang, kuhu ma uru võin kaevata. Mind hakkas asi huvitama ja uurisin siis lähemalt, mis mehega tegemist ja kust tulek ja kuhu minek. Selgus siis, et tegu Hispaaniast pärit ekstreemmatkajaga, kes kavatses siis suuskadega kõndida läbi tundra see 250 km. Oli lennanud siis Malagast Helsinkisse, sealt Ivalosse ja siis sealt rentinud kelgu ja suusad ja liinibussiga jõudis Nuorgamisse. Mul kohe süda hale ja kuna ise ka ekstremist, siis ristisin ta rääsuks ja võtsin enda juurde öömajale. Kuna paar tundi oli veel tööpäeva lõpuni, siis istus ta meie kohvikus ja ootas. Kella kuue ajal siis hakkasime minema, mina ees ja vedasin tema rakmetega kelku, räädu lonta lonta järele, teine kelk järel ja suusad õlal. Kodus kohe ahi kütte, saun sisse ja andsin siis räädule oma kasutamata külma toa, ta kiitis, et tal on -40 magamiskott. Igaks juhuks tegin ikka ukse ka lahti ja lasin soojal tühja tuppa voolata, mine neid Hispaania -40 kotte teab, pärast on hommikuks kange. Jätsin siis räädu asju lahti pakkima, ise läksin poodi süüa ostma. Võtsin siis grillribi ja muud nipet näpet ja kodus siis keetsin kartulit juurde. Serveerisin siis oma räädule korraliku õhtusöögi: liha ja kartulit ja kurgisalatit, kõrvale praetud rukkileiba, mille küüslauguga üle hõõrusin. See meeldis raipenahale kõige rohkem. Peale rüüpasime punast veini ja elu oli lill. Hea oli vahelduseks rääkida inglise keeles, tubli praktika oli.
Siis jõudis asi niikaugele, et oli aeg sauna minna. Kuna ahi oli juba 3 tundi kütnud, siis laval oli 100 kraadi sees. Tegin ühe sutsu ära ja lülitasin ka kerise välja. Vaatan, räädu ikka ei tule. Uurin siis, mis jokutab, tema vastu, et kardab, on kuulnud igasuguseid lugusid soome saunast ja üleüldse pole ta enne elus kordagi saunas käinud. Egas midagi, õlale võtt ja räädu lavale. Kraad oli siis juba 80 ja minu jaoks juba sutsu jahe, räädu aga ohkis, mis jube, et kohe sureb. Viskasin siis sutsu leili ka ja kuidagi ikka sai oma 5 mintsa laval oldud. Räädu üritas põhjendada oma hirme, et kuumus muudab naha tundlikuks ja kõvas külmas matkates läheb raskeks, mina vastu, et ole vait ja istu ja kogu seda soojust endasse, siis vead ehk kuidagi Ivaloni välja.
Pärast istusime läpaka ees, ma näitasin oma pilte ja eriliselt elavnes ta Hispaania pilte nähes. Ta nimelt just Marbellast pärit ja ühel pildil juhuslikult ka tema maja peale jäänud. Eriti kummaline oli vaadata hispaanlasega pilte Tarifast, kus me sukeldumas käisime ja mis on EU kõige lõunapoolsem punkt, istudes ise sohval Nuorgamis, mis on EU kõige põhjapoolsem punkt. Jutust tuli veel välja, et ta on käinud jalgrattaga matkamas talvel Norras-Oslost Nordkappi, veloga läbi lume ja Lõuna Ameerikas ja plaanib järgmine aasta läbi Siberi jalgrattaga matkata. Üritasin küll teda maha jahutada, et kui ta sellest Ivalo matkast terve nahaga pääseb, siis pole tark tegu oma õnne proovile panna ja üksi Siberisse seiklema minna. Keegi seal taigas keelt ei oska ja piisab kui tuhande kohatud inimese hulgas on üks mölakas ja ongi lips läbi, pole ratast, pole asju ja pole enam elunatukestki. Ei tea, kas aitas, ega vist, katsu sa neid explorereid ja discovereid tagasi hoida.
Pool üks läksime magama ja hommikul kaheksast üles. Kuigi laupäeva hommik ja vaba päev, siis korraliku inimesena söötsin räädul ikka kõhu korralikult täis, aitasin asjad kahe salvoka vahel ära jagada ja lehva lehva-läinud ta oligi.
Õnneks oli õues ainult paar kraadi külma, mis teda väga kurvaks tegi. Ta lootis ikka 20-30 miinuskraadiga seiklema minna, et asjast ikka kogu raha eest mõnu tunda. Andsin veel õpetussõnad kaasa, et kui ikka peresekellad löövad, siis helista 112 ja ära peale seda telefoni välja lülita. Päästjad suudavad äkki siis sind seal lumeväljadel ära positsioneerida ja üles leida. Igatahes siiani pole helikopteri mürinat kuulda olnud. Mehe nimi oli Santiago Garcia ja ülikooli haridusega mehena õpetab ta hispaania keelt 18-20 aastastele õpilastele. Kas koolis või kursustel, see jäigi selgeks. Kogu navigeerimise varustus oli tal siis see kaart, kus kogu Lapimaa oli pöidla suurune ja kompass, mille ta oli Ivalost enne siiatulekut ostnud ja mida ta kasutas oma sõnul esimest korda elus. Aga kuna kogu tema matk kulgeb mööda tähistatud mootorkelgu radu, siis loodan, et ta ära ei eksi.
Istusin siis neli tundi toas ja tiksusin niisama. Lõpuks ei pidanud närv vastu ja sõitsin autoga üles mägedesse ja käisin nagu vana indiaanlane lume seest suusa ja kelgu jälgi otsimas, äkki räädu juba siinsamas hätta jäänud, kuigi selle ajaga pidi ta oma 15-20 kilomeetrit juba matkata jõudnud olla.
Ei leidnud ei räädut ega jälgi, aga veidi tuiskas ka tundras ja mootorsaani rajad on jäiselt kõvaks trambitud, nii, et sinna jälgi ei jäägi.
Ülejäänud päev langes ikka samasse rutiini, saun, õlled jne. Magama jäin vahepeal laua taha sohva peale juba pool seitse, kuid lõplik uni tuli peale „Kiirabihaiglat“
Pühapäeva hommik rõõmustas 10 külmakraadiga ja päikesepaistega. Nüüd võib ka meil Nuorgamis öelda, et kaamos ehk polaaröö on läbi. Kuigi geograafiliselt tõusis päike meie laiuskraadil juba 17 jaanuaril, siis tänu mägedele jõudis päikese pisikene ülaserv minu aknast sisse paistma alles täna, s.t. 12 veebruaril. Päevad on juba suhteliselt pikad, tänavavalgus kustutatakse kell pool üheksa ja kella nelja ajal näeb veel hädapärast väljas lehte lugeda. Esimene looduse ime on siis edukalt üle elatud, jääme ootama järgmist, kus kaks kuud päike ei looju ja magamiseks tuleb aknad musta mati värgiga üle värvida. Mul juba üks purk varutudJ
Peale hommikusi toiminguid otsustasin siis teha selle aasta esimese pikema matka Norrasse. Siit siis 40 km Tana Brusse, mis on meile lähim Norra alevik ja siis piki jõe vastaskallast 70 km. Utsjoele ja sealt siis tagasi Nuorgamisse. Vot selline ring oli plaanis teha. Kuigi poole tee peal hakkas mu toyopeedil bensu tuli põlema, siis jõudsin kolme tunniga ilusti koju tagasi ja kütteresurssi jäi veel ülegi. Ei taha selle tankimise peale kohe mõeldagi, reedest tuli uus koorem bensiini ja hind on siin juba 1,8€, nii, et teadke, mis teid ees ootabL
Jõe vastaskaldalt tegin ka meie Nuorgami külast mõned pildid. Minu onn on seal taga näha, kes oskab vaadata, see valge viilkatusega maja.
Siin on näha selle punase küüni ja punase sauna vahel, keskel
Kodus tagasi, otsustasin teha esimest korda vist oma elus manna putru. Täiesti iseseisvalt kohe. Kindluse mõttes ikka guugeldasin ka enne ja tegin siis sellised käigud. Potti sorts väga ekstrat süütuneitsi õli, sorts vett, näpuotsaga soola ja lusikatäis suhkrut ja pool liitrit piima, lasin kogu aeg segades peaaegu keema tõusta ja valasin sinna väga vähe haaval veerand klaasi mannat, samal ajal ikka kogu aeg segades. Siis veel tükike võid ja kergel kuumusel 10 minutit segada ja valmis ta oligi, ei liialt vedel, ei liialt paks, selline paras ja sic. ei mingeid tükke. Hille, kirjuta see omale üles, kui tahad teha tükkideta putru, saladus on neitsi õlis ja segamisesJ. Kuna poes oli ainult ploomi moos väikeses purgikeses, siis olin sunnitud putru sööma ploomimoosi ja külma piimaga. Tuleb tunnistada, et oli ikka hea küll, ikkagi oma tehtud. Kahju ainult, et maasikamoos on poes liitrises ämbrikeses, ei kannata osta, läheb käest ära, ei tea millal järgmine kord pudrutegemise vaim peale tuleb.
Nii siis läkski see päikeseline nädalavahetus, teeme tööd ja elame edasi. Porod on ka aedadesse kokku korjatud, varsti läheb nottimiseks ja siis saab värsket liha. Oi nämma, Rudolf, ma armastan sind:)
