Kalapüügist ja võitlusest trollidga

Kui teised käivad Ibizal pidu panemas, siis mulle tuleb pidu pakiga koju kätte, küll "Ibise" nime all, aga pole vahet, pidu on pidu. Pakk jõudis kodunt siia alla nädala ja reede õhtu oli sobiv aeg siis tänu Hille lahkusele  Ibisega  tutvust teha. Maitses sama hästi, kui enne ja lollidemaale viis ka sama ruttu, nii, et kvaliteet on endiselt kontrolli allJ. Käisin ka suure veana reedel peale tööd tühja kõhuga poes ja nüüd on kapp kokku ostetud head paremat siiani täis. Vaimusilmas nägin, kuidas katan laua hõrgutistega, keedan ehtsat inglise teed, avan härduses jebiitsa, kuid tegelikkus piirdus ühe tarretises lihaga ja kurgi tomati salatiga, mis on ka iseenesest maitsevad. Sii oli kõht täis ja kalasaiad jäid paremaid aegu ootama. Aga reede lõppes siis tavaliselt või siis ka ebatavaliselt. Kui nooremana viisid jalad peale teatud koguse manustamist „lahingusse“, siis nüüd ainult teise tuppa voodisse, nii, et kuidas vötta, mis on tavaline ja mis mitte, tähtis on, et "vötame mönuga".

Laupäeva hommik vajus kuidagi pikaks, ärkasin ja tukkusin edasi, ärkasin ja tukkusin edasi, kuni pool kaksteist kuulsin hoovist saanimootori plärinat. Hüppasin voodist välja ja nii oligi, Ari oli maja ees ja kutsus kalale. Egas midagi, palusin omale 10 minutit aega, ajasin päkapikud suuõõnest sitalt minema, kiirelt suusariided selga ja jälle tänu Hille pakikesele oli nüüd mul lausa oma kiiver olemas, ei pea laenatud potiga sõitma minema. Nii et kiiver, kindad, prillid-kelk käima ja tundrasse. Ari oma naisega ees ja mina siis teise kelguga järele. Oma 20 km. pidi sõitma, kuni jõudsime õige järve äärde.

Töökaaslane Kimmo oma naisega kükitasid juba seal ja egas meilgi muud, kui  auk jäässe ja õng vette. Kalastada sai ainult kelgu varjus, sest kuigi päike siras taevas, oli tuul nii tugev, et tahtis kiivrilt värvi ära viia.

 Kuigi jah, siin lagedal tundras on kogu aeg kõva tuul, ükskõik kust poolt ta puhub, midagi takistamas pole, sile väli kuni silmapiirini.  Tuleb ausalt tunnistada, et mulle oli selline talvine kalapüük esmakordne, sestap andis Ari ka mulle vahendid, mis koosnesid tibatillukesest ridvakesest ja tamiili otsas olevast läikivast 5cm suurusest landist ja veel selle küljes olevast 10 cm pikkusest tamiilijupist konksuga, kuhu otsa siis mulle pandi 4-5 punast ussikest, mis pidid olema elavad sääsevastsed vist. Lant tuli lasta vastu põhja, siis tõsta 20 cm. üles ja see pidigi paras püügisügavus olema, et tõugukesed jäävad põhjast 10 cm kõrgusele. Edasi pidi kogu aeg ridvaga jonksutama, et lant liiguks ja helgiks ja kutsuks kalu ussikesi sööma ja alatu pettuse tulemusena konksu otsa jääma. Kala mida püüti, oli „rautu“, ega tal õiget eestikeelset nime pole vist, ta on ainult põhjamaa järvedes ja jõgedes levinud, tahab hästi külma vett. Kõige täpsem vaste oleks vist jõeforell, sest näeb sama moodi välja, on samasuguse punase lihaga ja maitseb ka sama hästi.

Jonksutasime siis 2 tundi, mille käigus Kimmo ja Ari said kumbki ühe kalakese, mis oli ilmselgelt ebaõnnestumine, sest tavaliselt tuleb seda kala ikka kotiga. Kuna Ari kannatus katkes, siis kimasime koju tagasi, Kimmo jäi naisega veel jonksutama, eks esmaspäeval kuuleb, kuidas läks.

Kodus tagasi ja iga laupäevane rutiin, saun jne. Õhtul üheksaks läksin siis juba neljas kord oma kohakaaslust tegema kohalikku pubisse. Pirjo käis reedel kutsumas, et kuigi programmi pole, on Norra noorus rohkearvuliselt pidutsema hakanud ja ta ei käi enam asjast üle. Üheksast poole kaheteistkümneni tiksusime niisama rahulikult, kui siis hakkas tulema. Autotäite kaupa ja tuleb ja tuleb ja tuleb. Kusjuures nad on enne ennast juba parajalt ära sättinud ja tulevad ilma õueriieteta kusagilt eelnevalt peolt, maikade peal. Üldiselt oli jooming heal Neeruti tasemel, kus ikka kakeldi ja oksendati jne. See oli siis ikka esimene tõeline töö öö mulle, õnneks on siin  ametimehe vastu respekt ja kaklusi lahutades ja matse uksest välja visates ei kippunud keegi mulle vastu koonu andma. Noh eks ma natuke suur ka nendega võrreldes ja kui näevad, et koll norra keelt ei mõista ja pursib ainult vigast inglist, on peaaegu paar meetrit pikk ja kaalub ka 120+ kg. on mõistlik alistuda, sest instinktid ütlevad, et muidu võin haiget saadaJ ja seda need noored viikingid kardavad. Kui siis see kaos lõppes ja tuled põlema panime, nägi pubi välja nagu lahinguväli või nagu üks õige Manchesteri pubi peale kaotatud kodumängu. Naersin veel., et siin peaks olema trappidega betoonpõrand, et saaks survepesuriga põranda ära pesta. Igatahes, kui pool kolm koju jõudsin, mõtlesin järjekordselt, et enam ei lähe, pole enam see iga, et öö läbi Norra „trollidega“ maadelda, kuid kui Pirre jälle paluma tuleb, siis murdun kindlasti. Samuti 170€ kolme õhtu eest kulub ära.

Üks rõõmus uudis veel. Pubis sain teada, et Tamperes Olvi tehases hakati minu Guinnessi rekordi kinnitamise puhul tegema uut õlut, et seda ülepõhjamaalise tähtsusega sündmust tähistada. Nimelt, kes veel ei tea, siis Guinness Word Records kinnitas mind EU-s kõige põhjapool elavaks eestlaseks. Miks nad selle nii lahja tegid ja miks nad purgi peale mingisuguse püssiga tondi joonistasid, jääb mulle segaseks. Oleks võinud ju küsida, mul endast palju paremaid pilte:)

Pühapäev on tänu reedesele Ibiza diskole ja laupäevasele öö „trolliwrestlingule“ kuidagi amööbne. Magad küll tunnid täis (arvestage ise: kolm magama ja vanainimene peab ikka 9-10 tundi magama), kuid selline poolpehme olemine on ikka küljes. Otsid tegevust, koristad elamist, pesed pesu, keerad terassi peal hambad vastu päikest ja nii see aeg läheb. Ja päike on siin hele ja soojendab juba päris ilusti. Kuigi kohalike jutu järgi õige talvehooaeg alles algab ja tuleb veel lund ja tuisku jne. Kõige kõvemad mehed on minevikus veel  juuli alguses jääpeal kala püüdnud ja see on igaaastane, et kui Lõuna Soomes veetakse 1. Mai pidustuse ajal grill välja ja hakatakse liha kärsatama, siis siin minnakse nagu üks mees jääpeale neid „rautusid“ püüdma. Saab imet näha, kahe kuu pärast on selge.

Jällelugemiseni Nuorgamist