Aasta kokkuvõte

Ja ongi aasta täis. Mis siis juhtunud on selle aastaga? Enamuse saab teada eelnevatest postitustest, üritan jätkata sealt, kus viimane jutt lõppes.

Käisin siis kohe juuni alguses Eestist tulles Utsjoel tollis ja tegin „veroilmotukse“, et saada Yaris Soome registrisse kolimisautona. Siis ei pea auto eest tolli maksma, Soome elama asuja saab tuua ühe auto maksuvabalt kaasa. Võeti ilusti avaldus vastu ja anti kirjalik tõend, et võin sõita 3 kuud Eesti numbritega Soomes. Paari nädala pärast tuli mingi ankeet tollist, kus siis täitsin samad väljad, mida olin juba korra teinud, ümbrik posti ja otsust ootama. Ja ootan siiani…..

Nn.“suvi“ möödus suure töö tähe all, siin on töö intensiivsus nii suur, et ei jõua saba ka sitaaugu peale panna. Ei loe kuu ega nädal, kogu aeg on juhe leti taga. Norralastele on siit nii odav osta, et ei tea, mida kõike tahta. Olen mõned korrad kassa aruandest vaadanud, 168 müüki 7,5 tunnise tööpäevaga on tavaline määr, iga 3 minuti tagant üks müügisündmus. Oleks siis tuttavad Toyotad, aga siin on kõik automargid, mida jumal on maailma loonud. Norra keelest saan ka juba vähe aru, rääkimisega on raskem. Elanikkond on siin vana ja valehammastega sisistamine teeks ka eesti keelest arusaamise raskeks, mis veel norra keelest rääkida. 16. oktoobril algavad siin norra keele kursused, ehk on abi. Augustis oli ka meie pomo ja põhiline jõud 2 nädalat puhkusel, oli sitaks raske ja närviline, aga hakkama saime. Telefone vastu ei jõudnud võtta, teenindasime ainult üle leti kliente.

Lapimaa suvi on lühike, kuid ilus. Jaanipäevaks läksid nn. kased (paari meetrised põõsad pigem) lehte,

augusti lõpus olid lehed kollased ja septembri keskel lehed enam vähem maas.

 

Nüüd on oktoober, lund veel õnneks pole, kuid hommikul on auto aknad enamasti jääs. Tundra on ilus, murakaid ja pohli tohutult, veel neid musti kuremarju, aga neid ei korja keegi, need jäävad lindudele. Nakatusin ka üldisest massipsühhoosist ja läksin karbike käes murakaid korjama. Veidi ajaga oli kilo marju käes ja kodus sügasin kukalt, mida raiskadega teha.

 

Värskelt maitstes oli maitse sitt mis sitt, selline lääge. Naabrite soovitusel panin karpi, valasin suhkruga üle ja sügavkülma. Eks siis näib, kas oleks õigem olnud kohe ära visata, või alles peale külmutamist. Viina hulka ka ei raatsinud neid panna, hakkas viinast kahju. Viskad marjad ära, pole suur lugu, valad aga pärast selle kodukootud mureli „lapoonia“ kraanikaussi, seda ei peaks süda vastu. Suure rallitamisega mööda tundra kõveraid teid kadus Yarise tagumine ilukilp ka veel ära, tellisin kalli raha eest uue, see tuleb ka marjade hinnale otsa panna. Kõige jamam on aga see, et kuu aega hiljem tundras käies oli keegi selle kraavist leidnud ja ilusti puu oksa külge riputanud. Nii et mõttetu investeering. Nüüd üks Yarise ilukilp üle, võite Hille käest küsida, müüb ehk poole hinnaga äraJ.  Korilusest veel. Koduhoovist korjasin suure toobi pohli, on ikka elu, koduhoovist, kujutad ette.

 

 

Ega midagi, muudkui pohlamoosi keetma, jõulud tulemas ja porolihaga pohlamoos ideaalne. Lugesin siis netist õpetusi, kuid iga tädi õpetas eri moodi: pane niipalju õunu ja niipalju suhkrut, teine jälle risti vastupidi. Üks käsib saumikseriga ära püreestada, teine jälle marjad võimalikult terveks jätta.  Zajebal, ühesõnaga. Tegin keskmiselt ja mina poleks mina, kui ma oma kiiksu poleks punaveini ja konjaki näol juurde lisanud. Käraks kees välja ja hõrk prantsuse maitsenüanss jäi alles.

 

 

Tehke järgi. Või ärge veel tehke, ma pole moosi veel maitsta saanud, seisab külmikus ja ootab jõulusid. Võib olla tuleb koos suhkrumurelitega sinnasamusesse kallata.

Seltsielu on nadi, või õigemini puudub üldse. Ja ega eriti ei igatse ka. Korra käis meie vandist mehhaanik oma Murmanski sugulastega külas, tegime saslõkki ja võtsime napsu, venelaste tehtud saslõkk on ikka jumala hea. Mõned korrad oleme Ariga pileti lollidemaale lunastanud ja ongi kogu moos. Sensatsiooni pole, peresidemed on tugevad, uut mullikat Soomes ei ole ja ei tule. VistJ Norras sai mõned korrad meres kala püüda. 75m. sügavuselt landiga. Heidad spinninguga landi nii kaugele kui jõuad, siis võid oodates kasvõi ühe suitsu ära teha, kuni see vajub ja siis alles hakkad kerima. Sellised punased ahvenad ja saidad ja tursad ja kasskalad hakkavad otsa.

 

Mingil ajal käisid suure lapse matkajatest sõbrad külas, olid siinkandis jalgsimatkal Kevon looduskaitsealal. Algul Kati helistas ja küsis, kas nad võivad tulla. Kui õige pilet on kaasa, siis miks mitteJ. Olin juba asja unustanud, kui ühel päeval keset tööpäeva helistati ja „siin me oleme“. Läksin veel töölt varem koju, et käin poes ja vaatan vandersellidele söögipoolist, kui poisid helistasid, et jääb ära, nad ei pääse oma auto juurde tagasi. Otse mööda rada tagasi 65km, mööda teid hääletades vist oma 150 km. Kes neid rääbakaid, nädala metsas elanud kolle oleks julenud peale võtta. Kuid kell 8 oli uus kõne, et keegi lihtsameelne Norras elav Sveitsi naine oli nad peale korjanud ja autoni viinud ja me ikka tulema paari kolme tunni pärast. Ja tulidki, mul poes ju käimata, pood oli juba enne teist helinat kinni, külmkapp tühi jne. Vähemalt saun oli soe, omletti sain ka teha ja kuulsat lenkki makkarat oli ka. Pilet oli poistel ka aus, liitrine Bacardy rumm, ja juttu jätkus kauemakski. Üritasime Katit mehele panna ja muidu maailma parandada. Päike hakkas juba tõusma, kui magama saime. Nemad panid lõunani, mul oli kuradi raske reede. Kaks vanderselli magasid toas, kolmas ei saanud rollist välja ja kobis hoovi palja maa peale magama, presendipalakas peavarjuks.

 

 

 

Nu fanatikiJ. Kui hommikul tööle läksin, ei uskunud oma silmi, auto, millega need kolm suurt kappi, pluss kogu varustus, liiklesid oli mikroauto Peugeot 107. Mina mahuks seal vist sõitma nii, et viskaks esiistme välja ja istuks tagaistme peal roolis ja siis oleks vist ka põlved kõveras. Kuidas nad sinna sisse mahtusid, aru ma ei saa. Ja siis põrutati sellega veel otse Helsinkisse 1350 km. Ei tea, kas üks mees ja kotid olid autos ja kaks jooksid kõrval ja kui tihti vahetused olidJ?

 

Augusti keskel oli tervise kontroll. Sama mis Eestis peab olema töötajatel iga kahe aasta tagant.

Kohapeal käis õde pabereid täitmas ja mõõtis, kaalus, kontrollis aparaadiga kuulmist. Kõik oli seni OK. Seni. Siis üks hommik sõitsime 45km. Utsjoele tervisekeskusesse verd ja kuseproove andma ja paar nädalat peale seda oli arsti vastuvõtt. Soo-soo, jaa-jaa jutt ja siis põrutas: veresuhkur 8,2, diabeet ja vererõhk 158/102. Uurisin, kas peab kohe hakkama siia graniidi sisse auku uuristama või on veel lootust kas või korra kodused üle vaadata. Arutasime siis seda asja ja enese lohutuseks arvasin, et põhjus on öösel joodud Jaffas. See ju magus jook ja ei tulnud selle peale, et see võib mõjuda. Nii et 12 tundi söömata ja JOOMATA on tõesti oluline. Vaatamata sellele lohutusele olid ikka närvid läbi ja sai mitu õhtud mööda diabeetikute foorumeid kolatud ja ennast haigemaks mõeldus, kuni ära tüütas ja valdavaks sai mõte: kuniks eluJ. Niipalju küll, et magusad saiakesed, suhkur ja limonaadid on minu menüüst siiani kadunud, kuigi suhkruasendajaga kohvi on jõleda maitsega. Mida kõike ei pea enne kellasid üle elama. Vererõhk on küll seni olnud pigem madal kui kõrge, kuid peale  diabeetilist diagnoosi seda mõõta on ka naljakas. See lööks ka päris Kalevipojal numbrid lakke. Igatahes sain arstilt vererõhu jälgimise passi, tellisin netikaubamajast Omroni aparaadi ja asusin siis ülepäeva mõõtma ja märkmeid tegema. Türi, ma ei või, nagu tõeline penskar. Terve september ja oktoobri algus otsa ja numbrid jäävad 125 kuni 145 ülemine ja 70 kuni 85 alumine. Hüpertoonia, my ass. Septembri keskel käisin Ari juures õhtust söömas, rostbeef ja täidetud šampinjonid, jäätisetort, magus latte ja head viskipaugud otsa, kuni tuli jutuks see minu „diabeet“. Kuna Aril on seoses oma sünnijärgse haigusega riistad kodus olemas, siis mõõtsime minu veresuhkru ka ära. 5,7 ja kogu moos. Kohe kergem hakkas, kui peale söömist selline näit oli, elu oli jälle lill ja võisin graniidiuuristamise riistad kuuri tagasi viia.  9. oktoobril käisin veretestil Utsjoel. Kell 9 hommikul mõõdeti näljasest peast veresuhkur ära, oli 5,7, võeti laar verd veenist, siis joodeti sisse 700ml. mingit magusat pruuni glükoosilahust, ukse taga lugesin kaks tundi Alenderi raamatut, siis uuesti laar verd veenist ja nüüd ootan vastuseid. Aga oluliselt kergem on olla. Kuigi arsti aeg oli ka see päev, siis see oli kuhugi saadetud ja pidi ise ühendust võtma. Kogu see vererõhu mõõtmise ja passi täitmise jant jäi seekord arutamata. Igaljuhul enesetunne enne ja peale „diabeeti“ on olnud suurepärane ja järjekordne tõdemus, mida rohkem arstil käid, seda haigemaks jääd. Poleks seda tervisekontrolli olnud, elaks oma õndsa teadmisega raudsest tervisest edasi. Nüüd aga mõtled igale torkele haigusloo külgeJ

Nüüd tollist. Ootasin otsust siis kuu ja kaks ja kolm ja ei midagi. Kuna Hille ohkis oma Yarise punni taga, siis otsustasin, et Avensis Eestis müüki, Yaris tagasi Eestisse ja ostan siit omale mingi rimuka, millega saab kasvõi poodi taarat viia. Siin ju taara kallis, purk 0.15€ ja plastpudel 0,40€. Avensis läks paari päevaga, poleks uskunud, ju siis oli hind liiga madalJ. Hakkasin siit siis autot otsima, korralikumatel on ikka hind „mine perse“. Min. läbisõit 350 000 km jne.jne. Nii kui oli mõni sobivam auto, siis oli asukoht veel hullemas perseaugus, kui siin meil. Mõtlesin, et sõida mitu tuhat kilomeetrit vaatama ja siis saad aru, et on pildistatud siledat poolt, teine külg on nagu pulli söögi ämber mõlkis. Raske, raske. Müüa on raske ja osta veel raskem. Viskasin siis ülemusega nalja, et see müüks oma auto mulle , mul vähem sõitmist ja otsimist ja temal rikka mehena hea võimalus uus auto osta. Järgmine päev pistis käe pihku: deal. Imelik oli taganeda ja ega muud suurt teha ka polnud. Vähemalt on teada auto, ideaalselt hoitud, pomo paras autopede ka, nii kui miski kriuks on, nii kohe remont. Saab eluaegse garantii ka veel lisaksJ. Siis läks kiireks, reedel oli diil, laupäeva hommikul kott kokku ja punniga Eesti poole. 800 km. sõitu, kerge 30€ uni Nuttulinna motellis,

 

 

hommikul kuuest jälle kettasse, veel  550 km. ja pühapäeval kell 17.00 olin kodus. 10 päeva puhkust tehtud ületundide eest. Paari päeva pärast tekkis küll küsimus aknast vihma vaadates, et voodis läpakat kõhu peal hoida oleks ju võinud ka siin Soomes, aga sai vähemalt juuksuri ja hambaarstil käidud. Asi seegi. See aelemine läks ruttu ja oligi tagasisõit. Aasta on ikka nii palju muutnud, et nüüd sain sadamas isegi Hillele musi antud, ei tulnudki pisarapurset, ainult kerge klomp oli kurgus. Hakkan harjuma vist. Igavene vaev oli käeotsas kohvrit kanda, õnneks saatsin raskemad asjad postipakiga Soome, aga ikkagi oli raske. Helsinki sadamast taksoga raudteejaama, sealt tunni pärast rongiga Jyvaskylasse 3,5 tundi ja seal ootas mind Ari uus auto, jälle punane ja jälle see S….Kell seitse sain sealt tulema, sõitsin paarsada kilti ja peatusin sealsamas odavas motellis. Nüüd oli ainult 10€ kallim ja anti 5 voodiga suur peretuba. Nagu kolme karu muinasjutus, ainult printsessi polnud magamas. Hommikul start ja õhtul kuus kodus. Järgmine päev nõudis ajule restarti, et mitte nii äkki töömaailma sukelduda ja reedel siis peale pausi esimene tööpäev.

Nüüd kõige naljakama juurde. 9-dal, peale veretesti sõitsin veel 200 km. Ivalosse, et teha ära registritoimingud ja auto oma nimele vormistada. Soomes on see väga lihtsaks tehtud, vaja ainult teh. passi B osa, 11.2€ ja kogu moos. Keegi ei küsi, kust saa need paberid said, ei mingit volitust ega midagi. Kui sinu käes on teh.passi mõlemad osad, oled järelikul auto omanik. Sellepärast peabi a osa olema autos kaasa ja b osa kodus luku taga. Liikluskindlustus on siis kirves, alustaja maksab täie rauaga ja minul oleks aastane liikluskindlustus üle 600€. Õnneks sain Eestist IF-ist kindlustusajaloo sertifikaadi, mis tõestab eeskujulikku liiklemist Eestis ja selle alusel kantakse need boonuse Soome üle. Minule määrati siis siin vastavalt 60% boonust. Ja kuigi ma olen kogu oma teadliku elu mõelnud, kes kurat selliseid autosid ostab ja veel hullem, kes kurat nendega veel sõita tahab, siis lõpptulemusena on Ari uue ja minu uue auto nimi loomulikult SAAB. Jestas küll, never say neverJ

 

Aasta kokkuvõte siis: pole viga. Ainult 4 aastat veel. Talvine kaamos on köki möki, nii kui nii oled ruumis sees, kas õues on pime või valge on kama kaks. Suvine polaarpäev üle kahe kuu on palju hullem, kui 27/7 päike sirab taevas. Magamistuba on nagu pommivarjend ära pimendatud, muidu olla ei saa. Suvi sügis tundras on ilus, aga talv on parem. Lumi, mootorsaan, kalapüük, äge. Ootan juba lund ja talve. Igavene pikk jutt sai seekord, tegelikult jäi veel palju huvitavat rääkimata, kui maja omanik käis juulis suvepuhkusel ja mina kuu aega kuudis elasin, aga aitab küll.

 

 

Seniks aga jälle lugemiseni ja rohkem pilte : https://picasaweb.google.com/103259551624536242329/Nuorgam#