Kaamos on lõppenud, päike tõuseb jälle. Vist.

 

7 aastat möödas viimasest postitusest ja ega midagi ka uut öelda polnud. Tõused, kused, pesed, tööle ja siis kused, pesed ja magama. Mõningad elumuutvad sündmused siiski on toimunud. Püüan mälupiltide järgi meenutada.

1.       2013 aasta. Hille isa Ülo (Vana Juurikas) Ross ei saanudki üle oma kalli emmekese lahkumisest ja kui elutahe kaob täielikult, siis pikka pidu pole. Mõned kuud hiljem lahkus igaviku teele ka tema. RIP.

                Kui varem ei raatsinud viina raisata murakate peale, siis nüüd sai ka see ära proovitud. Paras sitt oli. Parafraseerides soomlaste vanasõna: venku jääb venkuks, prae teda või võis. 

      Ostsin ka esimese oma kelgu, Lynx XTrim 550 föön 2006 aasta. Peale Scandikut oli ikka tõesti F1 tunne, kiirendusel tõmbas neerud ümber selgroo sõlme. Oli ikka vaja talvel kekutada, kui Jaana taga istus ja kell 120 km/h Pulmankin järve jääl näitas. Väike tehniline rike ja sellise kiiruse pealt oleks tee otse viinud taevarannale. Ausõna, enam nii ei tee.

 

2.       2014 aasta. Kevadel läks suure mürinaga Vahtra ümberehitus käima. Linna vesi ja kanal, esimene soe vesi hakkas kraanist jooksma, esimene dušš ja korralik saun ja mis kõige tähtsam: otsesihtimisega peldik oli ajalugu, 21 sajand jõudis kohale 21 aastat hiljem. Kahjuks või õnneks ei saanud ise osa võtta pöördelistest sündmustest, töö nõudis oma. Tagantjärgi tarkusena: hea, et niigi läks.

3.       2015 aasta. Midagi elumuutvat ei juhtunudki. Tulenevalt minu kartusest hambaarsti vastu jõudis kätte ka see hetk, kus üks klahv sahtli tagumises osas hakkas põrgu valu tegema ja nagu ikka, reede õhtul. Valuvaigisteid sai krõbistatud nagu hernekomme, kuid abi ei olnud. Õnneks said Ari ja Leena mulle järjestada aja Ivalosse eraarsti juurde laupäeva hommikuks ja magamata öö järel kohe hommikul tuld. Siin on eraarsti poole vaatamine juba maksuline, mis siis veel, kui nad midagi tegema hakkavad, mõtlesin. Õnneks oli tegemist hädaolukorraga ja sellisel juhul maksab riik need kulud. Eemaldatud klahv taskus, ja

300€ mitte vaesemana, rõõmsa meelega koju tagasi. Lasin vaikselt vilet, haakisin ennast mingi Norra numbriga jänese taha ja SAAB-i katlale tuli alla. Ühel hetkel olime mõlemad nagu diskol, vilkuvaid tulesid oli tee täis. Mingi vastutulev eraldusmärkideta patrull oli fikseerinud 124 km/h ja sinna ma jätsin oma hambaravist säästetud rahad. Karma is bitch.

 Suvel oli veel suur sünnipäev Eestis, kuhu sai ka Ari ja Leena järjestatud. Pikk laud Vahtras nagu vanadel headel aegadel, laud lookas ja iga natukese aja tagant oli võtame ja krõmpsti. Meile tavaline, aga sommidel olid peale kolmandat silmad punnis. Neil rohkem selline rootsi laua tüüpi pidu ja kui ruttu-ruttu kõhud täis söödud, siis mekutatakse veidi konjakipitsi taga. Selline valge larpimine  seaprae kõrvale oli neile ikka õudusunenägu. Aga ellu jäime kõik ja järgmine hommik oli veel neile põhjaranniku tuur ja oligi aeg tagasi sõita maailma lõppu. Juba mitmes kord kingin endale sünnipäevaks kassipoja, mis automaatselt Jaana omaks saab, nii ka nüüd. Minu Sofi ei ole minu.

4.       2016 aasta. Mais oli sündmuseks krabisafari Põhja Jäämerel. Käisime kogu töökollektiiviga laevaga merel neid hiidkrabisid „püüdmas“. Tegelikult olid püünised põhjas, need vintsiti üles ja nopiti sealt siis välja. Lahmakad on ikka lahmakad, tiibade siruulatus on üle meetri, ole valvas, et näpp ette ei jää. Sealsamas laevas keedeti nad merevees ära ja koos röstsaia ja majoneesiga jõudsid ka meie seedekulglasse. Edasi liikusime kalapüügi kohale ja kui kajalood näitas tursaparve, siis laeva automaatne positsiooni hoidmise süsteem sisse ja püügivahendid otse laeva alla vette. 75-80 meetri sügavusel jõnksutad lanti ja kohe nad haagivad, sellised 5-10 kilosed tursad. Firmale kallis, kuid meile igati meeldejääv päevake.

     Jaanipäevaks Eestisse, Jaanake lõpetas gümnaasiumi. Jaanipäev Vahtras kerge punaveini krundiga, siis tüdrukud läksid Baruto puhkemajja pittu ( Hellad Velled). Mina jäin koju, pole minu muusika. Istusin ja lihvisin seda krunti Hennessyga, kuni ühel hetkel vedas saatan varrukast ja pilgutas silma ja tellis mulle takso ja seal ma olin. Ja mida ma näen, need minu pea 50 aastased tüdrukud hüppavad näpud püsti lava ees nagu vasikad karjalaske päeval. See poole sajandi pikkune orjapõli Vahtras oli ikka jätnud sügavamast sügavama jälje, et nüüd oli vaja kõik ärajäänud peod korraga järgi pidutseda. Siis käis minu meeltes esimene murdumise krõps. Kuidagi liiga äkiline muutus minu jaoks.

 Juulis oli Samimootori 50 juubel. Mul on alati komme, kui ei taha, et asi lappama läheks, võtta endale mingi kohustus peol. Seekord pildistasin kõiki ja kõike ja läksin varakult koju ära, sotsialiseerumise level oli juba taandarenenud sinna maani, kus suured rahvahulgad ei köitnud.

Ja Jõulud 2016 olidki viimane kord Vahtra kodusL

5.       2017 aasta. Ja hakkas juhtuma.  Minu armukadedusest ja kahtlustustest põhjustatud vaikimine esimesed 4 kuud, siis asjade selgeks rääkimine ja suhte taastamine, kuni…..Oli soov augustis tulla koju käima, ikkagi sünnipäev ja pulma aastapäev jne. Külma dussina mõjus tagasiside, et ei kannata tulla, olla Bulgaaria rannapuhkus sellel ajal. Siis käis teine murdumise krõps. Egas siis sitem ei olda, Aurinkomatkat ja Kreeta ja samal ajal varbad sooja vette. Sisemine Kaksik lõi viimase naela suhte kirstu. Edasi läks nagu odavas seriaalis, mina ähvardasin lahutusega, kuigi kordagi ei võtnud seda tõsiselt, kuni postkastis oli kohtukutse lahutusprotsessile. Neelatasin sügavalt, ei mäleta, kas oli kaks või kakskümmend korda, otsisin netist omale abilise ja kui registreerimine oli argine kahe inimese allkirjade andmine, siis lahutus oli veelgi proosalisem. Õnnestus saada luba teha protseduur läbi Skype ja nii nagu abielu sõlmimine oli 5 minutit, nii ka lahutus, 5 mintsa  tööjuures, samal ajal kliente teenindades ja 30 aastat elust oli minevikku pühitud. „ Eto sladkoje slova svoboda“, ei tea ainult, mis selle svobodaga peale hakata.

6.       2018 aasta. Saatuse iroonia. Samal päeval, 2 jaanuaril 1988 a., kui meie kooselu algas, tulin Eestisse oma jääkidele järele, naljatasin veel, et suur maja, ega ma ometi pea hotellituba võtma, mahun ühe öö kuhugi nurka ära. Tegelikkus oli ööbimine Katariina Külalistemajas (aitäh, Andra), mingi trossi suured sitased ketsid koridori kingariiulis ja kogu minu maine vara mahtus 200 liitrisesse roskapussi. Oleks võinud kaaluda enne ja pärast ennast, Guinessi rekord „kõige kiirema  kaalukaotusega inimene“ oleks minu, auto matid ujusid silmavees pedaalide kõrgusel. See oli kolmas ja viimane klõps.

Majanduslik olukord EU-s läks aga sitemaks, Norra krooni kurss samuti ja meie kliendibaas hakkas kokku kuivama. Kirss tordi peal kõigele sitale lisaks oli sundpuhkus veebruar-aprill. Kela töötuabiraha 540€ kuus ja that's it. Kuna minu üürimaja omanik oli mälulünkadega vanadekodus, siis jätsin julmalt üüri maksmata:  force majeure. Suusavarustus müüki, kelk müüki, kuidagi déjà vu tunne tuli. Maist sain jälle tööle ja lubaduse, et see ei kordu enam. Ülejäänud aasta möödus kerges udus, õnneks oli Wenda koer sõbraks ja seltsiliseks.

7.       2019 aasta. Aasta esimene veerand läks ikka samas rütmis: ärkan, kusen, pesen jne. Suvel läksin jälle kalale üle mitme aasta. Loa hind kohalikule oli tõusnud 5€-lt 150€-ni, aga tuttava poeg kolis Kainust Nuorgamisse ja tema oli proff kalastaja ja ärgitas mind. Kuna tal olid igasugused allergia probleemid ja hingamise raskused, siis peale mitme elukoha proovimist kolis ta alguses suveks minu hoovi telki ja talveks sai see siirdada minu terassile värske õhu kätte. See sobis suurepäraselt tema senise elustiiliga.

 Käis Norra poole peal tööl raha teenimas ja kõik vabad hetke Teno jõel kalastamas. Kohe teisel püügipäeval sain oma rekordkala ka kätte: meeter pikk ja 9 kg.

 Augustis peale kalapüügi hooaja lõppu ja töö juurest antud lubadust, et mingit koondamist enam ei tule, idanes mõte anda teenekas SAAB järgmisele lollikesele ja vaadata midagi uuemat. Vaatamata mõrudele mälestustele kiskus ikka sinna TOYOTA poole. Sai siis traalida seda nettiauto lehte, kuni silma hakkas just selline, mida olin igatsenud.  Perspektiiviga selline suurem pereauto ilma pereta vanamehele. Õnneks leidus ruttu tahtja vanakesele ja kuna ostaja oli Lapis  käimas, sai sõita Ivalosse autot näitama. Kaup sündis kohe, kuna vanake oli ikka tõeliselt heas korras, kuid kuna oma konkurentsivõimet üksikute turul oli vaja tõsta ja sellise vana panniga ei matchi, siis andsin varuvõtmed uuele omanikule ja ütlesin bay-bay. Õnneks oli ostja pärit samast kohast, kust ma uue leidsin, nii et sõitsin Pieksamäele, jätsin auto parklasse, panin oma võtmed ja auto paberid kindalaekasse, lõin uksed väljapoolt kinni ja „see oli siinä“. Ületee oli kohe uue müügiplats, kuid uksed olid lukus. Helistasin siis onklile, et olen kohal, nagu sovittu, see polnud meile lugenud ja pidas mökkis vaba päeva. Käratasin mehe kohale, 1000 km. sõitu selja taga ja temal on loma. Onkel ronis kohale, väike proovisõit, kuid ega sellises emotsioonide tulvas mingit ülipõhjalikku ülevaadet ei saanudki. Kõik meeldis, mark, mudel, värv, aastaJ Emotsionaalne ost, pool tundi kontoris laua taga ja kõik oli automaagiliselt valmis, olin peretu, kuid õnnelik pereauto omanik.

 Jälle tuli alla ja 1000 km. koju ja tööle. Küll Ari punnitas silmi, kui uut nägi: kuidas sa küll võisid hieno SAAB-i maha müüa. Kuid kõik tuleviku heaksJ. Ülejäänud aasta läks jälle töö tähe all, värvisin ka maja üle ja vahetasin elutoas põrandakatte jne. Muidugi maksis omanik selle kõik kinni mulle. Vähendasin oluliselt alkoholi tarbimist, kehakaal hakkas juba 130 kg. ligi tõusma, sohvalt välisukseni ei suutnud veel ennast sundida , aga vähemalt soov selleks juba oli. Aasta lõpus oli töötervise audit ja paljastusid karmid numbrid, kõrgvererõhu tõbi, algav diabeet ja perspektiiv , et enne, kui läheb uue auto pereautoks saamist, tuleb hoopis anda labidat ja kella. Aasta lõpus haigestus koer ka nii raskelt, et arst käskis ta magama panna. Sellise personaaltreeneri lahkumine oli ikka väga raske, kadus ära ka õueskäimise ja liikumise põhjus.

8. 2020 aasta. Stardipauk oli antud, võidujooks surmaga oli alanud. Väikeste koormustega algas see käimine: kepid ka-kepin küllJ Pimedas ja libedaga oli peale tööd raske, aga see õnnetunne peale trenni oli ikka muljetavaldav. Kuni siis tuli see kuradi viirus….. Piirid kinni, klientide määr langes nulli, töö kadus ja finale ultima: paneme selles situatsioonis uksed kinni ja sulle tsau-pakaa. Ämber külma vett jälle kraevahele-mida nüüd? Ratsionaalseid otsuseid pidi vastu võtma. Pensionile ja kõik. Vormistamine läks ruttu, paar päeva ja 1 aprillist töölt valla ja pensionäriks. Õnneks oli mul terrassil kaasüürnik, kellega jagasime elamiskulusid, kuid see ei tundunud pensionist jätkusuutlikuna. 

Nii küpseski plaan tulla tagasi Eestisse surema, nagu Alaska lõhe. Viimane suvi: kalastus Tenol ja meeletu trenn. Kogu alkohol „pois elämästä“, hommikupudru, spordisegud- proteiinid ja kepid: toks, toks, toks. Ikka 200 km ja peale kuus. Kaal hakkas kiirelt langema, püksirihmale pidi usinalt auke juurde puurima ja 5 august oli see päev, kui jätsin oma sõgedate külaga hüvasti. Auto oli maast laeni padajanni täis, kuigi palju sai minema visatud ja telekad, kodukinod, nõude ja tavaline pesumasin kirbuturu hinnaga maha müüdud. Talverataste mahutamiseks olin veel sunnitud katuseboxi ostama, et see kõik ära mahutada. Ainult espressomasinast ei raatsinud loobuda, selle surusin koormasse, mis oli siiski suurem, kui see kunagine 200 liitrine „roskapussi“. Autol olid vedrud vastu maad, kui rongi peale roomasin, jälle üks unetu öö ja laev ja meri ja tere tulemast Eesti üle pea kolme aasta. Muutuste tuuled olid kõvasti puhunud, navi kraaksus muudkui kääna oikealle ja kääna vasemalle, kui mööda Reidi teed üritasin nokka Rakvere poole saada, sellis reiti tema ei tundnud. Paar tundi sõitu ja new home, sweet home, siit me tuleme ja siin me oleme. Jälle südamest aitäh Meelis ja Andra, et kodutule koerale ulualuse andsite. Karma ei unusta seda. Nüüd pidi vaid omale rutiinid välja mõtlema, kõigepealt bürokraatia, elanike register, pensioniamet, perearst jne. Minu endine Rita võttis mind jälle oma nimistusse, tegi uue tehnilise ülevaatuse, andis lootust, et elame veel, ainult peab jätkama: kuupilet ujulasse ja et keppimist peab jätkama: toks toks asfaldil ja iga päev ja iga ilmaga. Ja muidugi väga mõõdukas käraka tarbimine, mis on tulnud üllatavalt kergelt. Tulemused on juba päris head: -18 kg, peaaegu juba orava kere, ilma vererõhu ja diabeedi tablettideta juba poolteist nädalat ja kõik parameetrid on normis. Ainult see pereauto pole veel leidnud sihipärast kasutustJ Sellega loen kaamose lõppenuks, loodetavasti tõuseb ka päike varsti. Andestagu mulle Jumal kõik  minu sooritatud sigadused.

I'm done and I'm leaving the blog. 

1.