Kaamos on lõppenud, päike tõuseb jälle. Vist.

 

7 aastat möödas viimasest postitusest ja ega midagi ka uut öelda polnud. Tõused, kused, pesed, tööle ja siis kused, pesed ja magama. Mõningad elumuutvad sündmused siiski on toimunud. Püüan mälupiltide järgi meenutada.

1.       2013 aasta. Hille isa Ülo (Vana Juurikas) Ross ei saanudki üle oma kalli emmekese lahkumisest ja kui elutahe kaob täielikult, siis pikka pidu pole. Mõned kuud hiljem lahkus igaviku teele ka tema. RIP.

                Kui varem ei raatsinud viina raisata murakate peale, siis nüüd sai ka see ära proovitud. Paras sitt oli. Parafraseerides soomlaste vanasõna: venku jääb venkuks, prae teda või võis. 

      Ostsin ka esimese oma kelgu, Lynx XTrim 550 föön 2006 aasta. Peale Scandikut oli ikka tõesti F1 tunne, kiirendusel tõmbas neerud ümber selgroo sõlme. Oli ikka vaja talvel kekutada, kui Jaana taga istus ja kell 120 km/h Pulmankin järve jääl näitas. Väike tehniline rike ja sellise kiiruse pealt oleks tee otse viinud taevarannale. Ausõna, enam nii ei tee.

 

2.       2014 aasta. Kevadel läks suure mürinaga Vahtra ümberehitus käima. Linna vesi ja kanal, esimene soe vesi hakkas kraanist jooksma, esimene dušš ja korralik saun ja mis kõige tähtsam: otsesihtimisega peldik oli ajalugu, 21 sajand jõudis kohale 21 aastat hiljem. Kahjuks või õnneks ei saanud ise osa võtta pöördelistest sündmustest, töö nõudis oma. Tagantjärgi tarkusena: hea, et niigi läks.

3.       2015 aasta. Midagi elumuutvat ei juhtunudki. Tulenevalt minu kartusest hambaarsti vastu jõudis kätte ka see hetk, kus üks klahv sahtli tagumises osas hakkas põrgu valu tegema ja nagu ikka, reede õhtul. Valuvaigisteid sai krõbistatud nagu hernekomme, kuid abi ei olnud. Õnneks said Ari ja Leena mulle järjestada aja Ivalosse eraarsti juurde laupäeva hommikuks ja magamata öö järel kohe hommikul tuld. Siin on eraarsti poole vaatamine juba maksuline, mis siis veel, kui nad midagi tegema hakkavad, mõtlesin. Õnneks oli tegemist hädaolukorraga ja sellisel juhul maksab riik need kulud. Eemaldatud klahv taskus, ja

300€ mitte vaesemana, rõõmsa meelega koju tagasi. Lasin vaikselt vilet, haakisin ennast mingi Norra numbriga jänese taha ja SAAB-i katlale tuli alla. Ühel hetkel olime mõlemad nagu diskol, vilkuvaid tulesid oli tee täis. Mingi vastutulev eraldusmärkideta patrull oli fikseerinud 124 km/h ja sinna ma jätsin oma hambaravist säästetud rahad. Karma is bitch.

 Suvel oli veel suur sünnipäev Eestis, kuhu sai ka Ari ja Leena järjestatud. Pikk laud Vahtras nagu vanadel headel aegadel, laud lookas ja iga natukese aja tagant oli võtame ja krõmpsti. Meile tavaline, aga sommidel olid peale kolmandat silmad punnis. Neil rohkem selline rootsi laua tüüpi pidu ja kui ruttu-ruttu kõhud täis söödud, siis mekutatakse veidi konjakipitsi taga. Selline valge larpimine  seaprae kõrvale oli neile ikka õudusunenägu. Aga ellu jäime kõik ja järgmine hommik oli veel neile põhjaranniku tuur ja oligi aeg tagasi sõita maailma lõppu. Juba mitmes kord kingin endale sünnipäevaks kassipoja, mis automaatselt Jaana omaks saab, nii ka nüüd. Minu Sofi ei ole minu.

4.       2016 aasta. Mais oli sündmuseks krabisafari Põhja Jäämerel. Käisime kogu töökollektiiviga laevaga merel neid hiidkrabisid „püüdmas“. Tegelikult olid püünised põhjas, need vintsiti üles ja nopiti sealt siis välja. Lahmakad on ikka lahmakad, tiibade siruulatus on üle meetri, ole valvas, et näpp ette ei jää. Sealsamas laevas keedeti nad merevees ära ja koos röstsaia ja majoneesiga jõudsid ka meie seedekulglasse. Edasi liikusime kalapüügi kohale ja kui kajalood näitas tursaparve, siis laeva automaatne positsiooni hoidmise süsteem sisse ja püügivahendid otse laeva alla vette. 75-80 meetri sügavusel jõnksutad lanti ja kohe nad haagivad, sellised 5-10 kilosed tursad. Firmale kallis, kuid meile igati meeldejääv päevake.

     Jaanipäevaks Eestisse, Jaanake lõpetas gümnaasiumi. Jaanipäev Vahtras kerge punaveini krundiga, siis tüdrukud läksid Baruto puhkemajja pittu ( Hellad Velled). Mina jäin koju, pole minu muusika. Istusin ja lihvisin seda krunti Hennessyga, kuni ühel hetkel vedas saatan varrukast ja pilgutas silma ja tellis mulle takso ja seal ma olin. Ja mida ma näen, need minu pea 50 aastased tüdrukud hüppavad näpud püsti lava ees nagu vasikad karjalaske päeval. See poole sajandi pikkune orjapõli Vahtras oli ikka jätnud sügavamast sügavama jälje, et nüüd oli vaja kõik ärajäänud peod korraga järgi pidutseda. Siis käis minu meeltes esimene murdumise krõps. Kuidagi liiga äkiline muutus minu jaoks.

 Juulis oli Samimootori 50 juubel. Mul on alati komme, kui ei taha, et asi lappama läheks, võtta endale mingi kohustus peol. Seekord pildistasin kõiki ja kõike ja läksin varakult koju ära, sotsialiseerumise level oli juba taandarenenud sinna maani, kus suured rahvahulgad ei köitnud.

Ja Jõulud 2016 olidki viimane kord Vahtra kodusL

5.       2017 aasta. Ja hakkas juhtuma.  Minu armukadedusest ja kahtlustustest põhjustatud vaikimine esimesed 4 kuud, siis asjade selgeks rääkimine ja suhte taastamine, kuni…..Oli soov augustis tulla koju käima, ikkagi sünnipäev ja pulma aastapäev jne. Külma dussina mõjus tagasiside, et ei kannata tulla, olla Bulgaaria rannapuhkus sellel ajal. Siis käis teine murdumise krõps. Egas siis sitem ei olda, Aurinkomatkat ja Kreeta ja samal ajal varbad sooja vette. Sisemine Kaksik lõi viimase naela suhte kirstu. Edasi läks nagu odavas seriaalis, mina ähvardasin lahutusega, kuigi kordagi ei võtnud seda tõsiselt, kuni postkastis oli kohtukutse lahutusprotsessile. Neelatasin sügavalt, ei mäleta, kas oli kaks või kakskümmend korda, otsisin netist omale abilise ja kui registreerimine oli argine kahe inimese allkirjade andmine, siis lahutus oli veelgi proosalisem. Õnnestus saada luba teha protseduur läbi Skype ja nii nagu abielu sõlmimine oli 5 minutit, nii ka lahutus, 5 mintsa  tööjuures, samal ajal kliente teenindades ja 30 aastat elust oli minevikku pühitud. „ Eto sladkoje slova svoboda“, ei tea ainult, mis selle svobodaga peale hakata.

6.       2018 aasta. Saatuse iroonia. Samal päeval, 2 jaanuaril 1988 a., kui meie kooselu algas, tulin Eestisse oma jääkidele järele, naljatasin veel, et suur maja, ega ma ometi pea hotellituba võtma, mahun ühe öö kuhugi nurka ära. Tegelikkus oli ööbimine Katariina Külalistemajas (aitäh, Andra), mingi trossi suured sitased ketsid koridori kingariiulis ja kogu minu maine vara mahtus 200 liitrisesse roskapussi. Oleks võinud kaaluda enne ja pärast ennast, Guinessi rekord „kõige kiirema  kaalukaotusega inimene“ oleks minu, auto matid ujusid silmavees pedaalide kõrgusel. See oli kolmas ja viimane klõps.

Majanduslik olukord EU-s läks aga sitemaks, Norra krooni kurss samuti ja meie kliendibaas hakkas kokku kuivama. Kirss tordi peal kõigele sitale lisaks oli sundpuhkus veebruar-aprill. Kela töötuabiraha 540€ kuus ja that's it. Kuna minu üürimaja omanik oli mälulünkadega vanadekodus, siis jätsin julmalt üüri maksmata:  force majeure. Suusavarustus müüki, kelk müüki, kuidagi déjà vu tunne tuli. Maist sain jälle tööle ja lubaduse, et see ei kordu enam. Ülejäänud aasta möödus kerges udus, õnneks oli Wenda koer sõbraks ja seltsiliseks.

7.       2019 aasta. Aasta esimene veerand läks ikka samas rütmis: ärkan, kusen, pesen jne. Suvel läksin jälle kalale üle mitme aasta. Loa hind kohalikule oli tõusnud 5€-lt 150€-ni, aga tuttava poeg kolis Kainust Nuorgamisse ja tema oli proff kalastaja ja ärgitas mind. Kuna tal olid igasugused allergia probleemid ja hingamise raskused, siis peale mitme elukoha proovimist kolis ta alguses suveks minu hoovi telki ja talveks sai see siirdada minu terassile värske õhu kätte. See sobis suurepäraselt tema senise elustiiliga.

 Käis Norra poole peal tööl raha teenimas ja kõik vabad hetke Teno jõel kalastamas. Kohe teisel püügipäeval sain oma rekordkala ka kätte: meeter pikk ja 9 kg.

 Augustis peale kalapüügi hooaja lõppu ja töö juurest antud lubadust, et mingit koondamist enam ei tule, idanes mõte anda teenekas SAAB järgmisele lollikesele ja vaadata midagi uuemat. Vaatamata mõrudele mälestustele kiskus ikka sinna TOYOTA poole. Sai siis traalida seda nettiauto lehte, kuni silma hakkas just selline, mida olin igatsenud.  Perspektiiviga selline suurem pereauto ilma pereta vanamehele. Õnneks leidus ruttu tahtja vanakesele ja kuna ostaja oli Lapis  käimas, sai sõita Ivalosse autot näitama. Kaup sündis kohe, kuna vanake oli ikka tõeliselt heas korras, kuid kuna oma konkurentsivõimet üksikute turul oli vaja tõsta ja sellise vana panniga ei matchi, siis andsin varuvõtmed uuele omanikule ja ütlesin bay-bay. Õnneks oli ostja pärit samast kohast, kust ma uue leidsin, nii et sõitsin Pieksamäele, jätsin auto parklasse, panin oma võtmed ja auto paberid kindalaekasse, lõin uksed väljapoolt kinni ja „see oli siinä“. Ületee oli kohe uue müügiplats, kuid uksed olid lukus. Helistasin siis onklile, et olen kohal, nagu sovittu, see polnud meile lugenud ja pidas mökkis vaba päeva. Käratasin mehe kohale, 1000 km. sõitu selja taga ja temal on loma. Onkel ronis kohale, väike proovisõit, kuid ega sellises emotsioonide tulvas mingit ülipõhjalikku ülevaadet ei saanudki. Kõik meeldis, mark, mudel, värv, aastaJ Emotsionaalne ost, pool tundi kontoris laua taga ja kõik oli automaagiliselt valmis, olin peretu, kuid õnnelik pereauto omanik.

 Jälle tuli alla ja 1000 km. koju ja tööle. Küll Ari punnitas silmi, kui uut nägi: kuidas sa küll võisid hieno SAAB-i maha müüa. Kuid kõik tuleviku heaksJ. Ülejäänud aasta läks jälle töö tähe all, värvisin ka maja üle ja vahetasin elutoas põrandakatte jne. Muidugi maksis omanik selle kõik kinni mulle. Vähendasin oluliselt alkoholi tarbimist, kehakaal hakkas juba 130 kg. ligi tõusma, sohvalt välisukseni ei suutnud veel ennast sundida , aga vähemalt soov selleks juba oli. Aasta lõpus oli töötervise audit ja paljastusid karmid numbrid, kõrgvererõhu tõbi, algav diabeet ja perspektiiv , et enne, kui läheb uue auto pereautoks saamist, tuleb hoopis anda labidat ja kella. Aasta lõpus haigestus koer ka nii raskelt, et arst käskis ta magama panna. Sellise personaaltreeneri lahkumine oli ikka väga raske, kadus ära ka õueskäimise ja liikumise põhjus.

8. 2020 aasta. Stardipauk oli antud, võidujooks surmaga oli alanud. Väikeste koormustega algas see käimine: kepid ka-kepin küllJ Pimedas ja libedaga oli peale tööd raske, aga see õnnetunne peale trenni oli ikka muljetavaldav. Kuni siis tuli see kuradi viirus….. Piirid kinni, klientide määr langes nulli, töö kadus ja finale ultima: paneme selles situatsioonis uksed kinni ja sulle tsau-pakaa. Ämber külma vett jälle kraevahele-mida nüüd? Ratsionaalseid otsuseid pidi vastu võtma. Pensionile ja kõik. Vormistamine läks ruttu, paar päeva ja 1 aprillist töölt valla ja pensionäriks. Õnneks oli mul terrassil kaasüürnik, kellega jagasime elamiskulusid, kuid see ei tundunud pensionist jätkusuutlikuna. 

Nii küpseski plaan tulla tagasi Eestisse surema, nagu Alaska lõhe. Viimane suvi: kalastus Tenol ja meeletu trenn. Kogu alkohol „pois elämästä“, hommikupudru, spordisegud- proteiinid ja kepid: toks, toks, toks. Ikka 200 km ja peale kuus. Kaal hakkas kiirelt langema, püksirihmale pidi usinalt auke juurde puurima ja 5 august oli see päev, kui jätsin oma sõgedate külaga hüvasti. Auto oli maast laeni padajanni täis, kuigi palju sai minema visatud ja telekad, kodukinod, nõude ja tavaline pesumasin kirbuturu hinnaga maha müüdud. Talverataste mahutamiseks olin veel sunnitud katuseboxi ostama, et see kõik ära mahutada. Ainult espressomasinast ei raatsinud loobuda, selle surusin koormasse, mis oli siiski suurem, kui see kunagine 200 liitrine „roskapussi“. Autol olid vedrud vastu maad, kui rongi peale roomasin, jälle üks unetu öö ja laev ja meri ja tere tulemast Eesti üle pea kolme aasta. Muutuste tuuled olid kõvasti puhunud, navi kraaksus muudkui kääna oikealle ja kääna vasemalle, kui mööda Reidi teed üritasin nokka Rakvere poole saada, sellis reiti tema ei tundnud. Paar tundi sõitu ja new home, sweet home, siit me tuleme ja siin me oleme. Jälle südamest aitäh Meelis ja Andra, et kodutule koerale ulualuse andsite. Karma ei unusta seda. Nüüd pidi vaid omale rutiinid välja mõtlema, kõigepealt bürokraatia, elanike register, pensioniamet, perearst jne. Minu endine Rita võttis mind jälle oma nimistusse, tegi uue tehnilise ülevaatuse, andis lootust, et elame veel, ainult peab jätkama: kuupilet ujulasse ja et keppimist peab jätkama: toks toks asfaldil ja iga päev ja iga ilmaga. Ja muidugi väga mõõdukas käraka tarbimine, mis on tulnud üllatavalt kergelt. Tulemused on juba päris head: -18 kg, peaaegu juba orava kere, ilma vererõhu ja diabeedi tablettideta juba poolteist nädalat ja kõik parameetrid on normis. Ainult see pereauto pole veel leidnud sihipärast kasutustJ Sellega loen kaamose lõppenuks, loodetavasti tõuseb ka päike varsti. Andestagu mulle Jumal kõik  minu sooritatud sigadused.

I'm done and I'm leaving the blog. 

1.     

Kolmveerand aasta aruanne, ausalt.

Nüüd on 9 kuud viimasest jutukesest möödas ja väike inspiratsioonipoiss kallal. Viimane jutuke lõpeb talveootusega ja see ootus õigustas end igati. Nii lumerohket talve ei mäleta ka kohalikud vanamehed, kallas ja kallas meetrite viisi. Ega see ellu mingeid suuri muudatusi ei toonud, kohalik teedeviletsus hoidis kõik teed ilusti lahti ja liiklemisel takistusi ei olnud. Ja kui takistus tuli, siis likvideerisin selle ise:

 9-11. november sai käidud ka Levil slaalomi maailma karika etappi vaatamas, see ju siinsamas kodu kõrval, ainult 400 km. Reedel peale tööd autoga sinna ja pühapäeval tagasi, ööd Kittilas Ari vana sõbra korteris. Eelmine aasta jäi see ära lumepuudusel, seekord oli lund küllaga ja soomlaste lemmik Tanja ka edukas. Võistluste jälgimine oli üritusest vast 10%, ülejäänud kaminad ja suminad olid valdavad. Õnneks mina sõitsin sinna ja Ari oli tagasi tulles kaine rool. Ilus suur kompleks see Levi, aga hooajal ikka päris kallis koht.

Suurim talvine seltskonnsündmus oli kogu küla ühine jõulupidu meie kaubahalli kohvikus. Tulemused Soome keskmised: paar sinist silma, vähemalt üks teadaolev abielulahutus ja lugematu arv abielu rikkumisi. Boonuseks purjus soome karaoke, mis on ikka üks vägadema kole asi.

Detsembri tähtsündmuste hulka kuulus ka uue voodi ehitamine vana aiateiba asemele. Venelaste ehituspoest mõned prussid ja kilbid ja nii ta valmiski. Midagi jäi ikka Valdepolis töötamisest külga ka, vähemalt kuidas drelli hoida.

Vana aasta õhtu oli vaikne tiksumine samas kohalikus ehituspoe omanikest vene peres ja lausa kolmekordne ärasaatmine. Kõigepealt venelaste oma 2 tundi varem, siis meie oma keskööl ja siis tund hiljem veel norrakate oma otsa. Hea kui elad ajavööndi piiril. Ja mõnel päeval oli ikka külm ka:

 Jaanuari lõpus käisime kogu hoolduse tööka kollektiiviga Helsinkis messil, mille korraldas meie koostööpartner Kaha, eestipäraselt KG Knuttson, veel eestipärasemalt Autoexpert. Ilma igasuguse jututa maja reedel kinni, kõik see mees lennukile ja öö Helsinki hotellis, laupäev mess ja sealne kohtumine kunagiste kolleegidega Eesti Knuttsonist,  õhtul Tallinki kruiis Tallinna, öö laevas, hommikul väike ekskurss töökaaslastele Tallinnas, vanadele mälestustele põhinev kohvi Saiakäigus, lõunaks tagasi laeva, õhtul Helsinkis ja öösel jälle kodus. Mõnus vaheldus, ainult esmaspäevane tööpäev oli raskevõitu.

 Muidu päevad nagu  päevad ikka: 24/7 pime või siis hämar, äratus, töö, söömine ja jälle magama. Nädalavahetused, kui vähegi ilma pidas, siis kelguga tundras. Kahjuks pole ikka saanud omale päris oma kelku soetada ja seepärast on kasutusel veel sama igivana Scandic. Aga mine tea, milleks see hea on, see selline rahulik loom. Uued proovitud kelgud on nagu F-1, 0-100-ni 3-4 sekundit ja silmade lõhkumine kerge.

Selle talve kõige kurvem sündmus oligi meil siin heade naabrite hukkumine kahe kelgu laubakas. Turistide kolonni kolmas kelk ei märganud lumekeerises, et kaks esimest kelku keerasid kõrvale, et lasta läbi vastutulev kelk kohaliku abielupaariga ja oligi kõik-Memento mori. Väikeses kohas mõõtmatu tragöödia, kaks last ilma vanemateta. Matused olid just lihavõtte ajal ja mina olin siis Eestis väikesel puhkusel. Hall ilm, hallid inimvarjud, huhL. Muidu lennukiga Ivalo-Tallinn- Ivalo on hea ja kerge Eestis ära käia, kaks tundi autoga Nuorgam-Ivalo, neli tundi Ivalo- Tallinn koos ümberistumisega Helsinkis ja siis veel tund autoga Tallinn-Rakvere, seitse tundi ja 1500 km.

Kevadel külastas minu tagasihoidlikku elamist ka endine kolleeg ja nüüdne rekkamees Vello. Paari päevaga oli sügavkülm  Viru Valgest tühi ja käed värisesid, nagu oleks kassi tapnud. Pühapäevane lahkumine oli omaette ooper, sõber Vello lahkus hommikul, et asuda teele Sodankyla poole koorma järele ja kui ma peale lõunat  mitu tundi hiljem läksin poodi söögikraami ostma, oli rekka ümbrus nagu lahinguväli: kogu küla rasketehnika oli väljas ja üritas rekkat liikuma saada aga see saadanas oli nagu liimitud maa küljes kinni.  Oletatav dignoos: pidurid kinni jäätunud. Kui kohalik tehnika oli ennast maa sisse kaevanud ja rekka ei liikunud ikka edasi, aitas hoopis soomlaste teine leiutis: Nokia. Pärast paari kõnet ja juhtnööre ja nuppude vajutamist tuli käsipidur maha ja auto sõitis nagu siidi. Oma 5 tundi võttis see Nokia leidmine aega. See oli vist Viru Valge kättemaks, mis selliste nuppude olemasolu meelest viis.

Peale puhkust algas kõige igavam aeg: lumi sulab kiiresti ja algupoole on kelgutamisega finito, merel kalastamiseks ilm veel külmavõitu. Istu ja tiksu niisama. Kuu keskel sai aga juba Norras kala käia ja saamahimu võttis võimust: 55 kala kaaluga ligi 70 kilo, küll kolme peale, aga ikkagi. Saida ja tursk. Ise ei söö, aga püügirõõm suur.

Juuni alguses siis esimene ametlik päris puhkus-3 nädalat, muidu ikka nädalased sutsud ületundide arvelt. Reedel, 31 mai, peale tööd autoga tulema, kogu öö sõitu ja laupäeva hommikul 10.30 laevaga üle, veel tunnike ja peale lõunat juba Rakveres.

 Lapimaalt lahkudes oli raadiote põhiuudis, et Utsjoel mõõdeti selle päeva Euroopa kuumarekord-32 kraadi sooja Hispaania 15 vastu.

 Õnneks andis esimene nädal ilusat päikest ka Eestis ja Karepal sai kerele pruuni jume peale ja jões ka veeprotseduurid tehtud. D vitamiin kogutud ja kaamos võib jälle tullaJ.

Sellega oli ka kogu puhkuse positiivne pool lõppenud ja sünnipäevale ja linnapäevadele koos 2 Quick Stardiga järgnes suur lein. Hille ema süda ei pidanud vastu ja ta lahkus teispoolsusesse. Heledam valguskiir oli Jaanakese kooli lõpetamine ja  uue koolituleviku planeerimine. Õnneks tark laps valis jätkamiseks isa vana kooliJ ja keeleõppe.

 21 juuni siis tagasi laeva ja jaaniõine sõit läbi Soome, kuna siin on jaanilaupäev alati reedene päev ja vabapäev ja ei sõltu kuupäevast ehk on liikuv püha. Huvitav, et Soomes sellist lõkke tegemise kommet ei ole, või mina lihtsalt selle 1400km matkal ühtegi suitsu ei näinud. Vaene SAAB ägises, kui selle koormaga kohale veeres, jalgratas kõigele krooniks.

Veel päevake lebo ja algaski uus tööperiood, mis peaks kestma detsembri lõpuni ja siis saab ära kasutada pikad pühad ja nädalakese allesjäänud puhkust.

Ka lõhepüügi hooaeg on täies hoos, turistide hordid oma vagunite ja matkamajadega tiirutavad ööpäev läbi ringi. Parimates püügikohtades on paaritunnised püügijärjekorrad ja mina pole viitsinud küll minna sinna jonotama. Mõned korrad siinsamas maja taga rinnuli vees oma uute Eestist toodud kummipükstega olen käinud lanti loopimas ja mõned pisikesed on ka otsa jäänud

. Mõned müüdid on ka murtud, on ikka küll ka Lapimaal sortse vaja ja Teno jõe veetemperatuur tõuseb ka ujumiskõlblikuks. Järgi proovitud ja ujutud nii mõnedki korrad. Võib olla on see küll ainult selle suve anomaalia, saab näha.

Ja ongi sellega lühidalt kirjeldatud periood oktoobrist 2012 kuni juulini 2013. Jällelugemiseni.

P.S. Kus murakad kasvavad mühinal, kus mujal kui Lapimaal on koduhoovist võimalik korviga seeni ja pohli korjata ja kus linnud on nii julged, et tõstavad ilusti kala saia pealt ära ja viivad saia siis minema. Ja kus on saslõkk tundmatu sõna, kuid maitseb väga hästi.

Kes viitsib rohkem pilte vaada, siis asukoht on: https://picasaweb.google.com/103259551624536242329/Nuorgam#

Aasta kokkuvõte

Ja ongi aasta täis. Mis siis juhtunud on selle aastaga? Enamuse saab teada eelnevatest postitustest, üritan jätkata sealt, kus viimane jutt lõppes.

Käisin siis kohe juuni alguses Eestist tulles Utsjoel tollis ja tegin „veroilmotukse“, et saada Yaris Soome registrisse kolimisautona. Siis ei pea auto eest tolli maksma, Soome elama asuja saab tuua ühe auto maksuvabalt kaasa. Võeti ilusti avaldus vastu ja anti kirjalik tõend, et võin sõita 3 kuud Eesti numbritega Soomes. Paari nädala pärast tuli mingi ankeet tollist, kus siis täitsin samad väljad, mida olin juba korra teinud, ümbrik posti ja otsust ootama. Ja ootan siiani…..

Nn.“suvi“ möödus suure töö tähe all, siin on töö intensiivsus nii suur, et ei jõua saba ka sitaaugu peale panna. Ei loe kuu ega nädal, kogu aeg on juhe leti taga. Norralastele on siit nii odav osta, et ei tea, mida kõike tahta. Olen mõned korrad kassa aruandest vaadanud, 168 müüki 7,5 tunnise tööpäevaga on tavaline määr, iga 3 minuti tagant üks müügisündmus. Oleks siis tuttavad Toyotad, aga siin on kõik automargid, mida jumal on maailma loonud. Norra keelest saan ka juba vähe aru, rääkimisega on raskem. Elanikkond on siin vana ja valehammastega sisistamine teeks ka eesti keelest arusaamise raskeks, mis veel norra keelest rääkida. 16. oktoobril algavad siin norra keele kursused, ehk on abi. Augustis oli ka meie pomo ja põhiline jõud 2 nädalat puhkusel, oli sitaks raske ja närviline, aga hakkama saime. Telefone vastu ei jõudnud võtta, teenindasime ainult üle leti kliente.

Lapimaa suvi on lühike, kuid ilus. Jaanipäevaks läksid nn. kased (paari meetrised põõsad pigem) lehte,

augusti lõpus olid lehed kollased ja septembri keskel lehed enam vähem maas.

 

Nüüd on oktoober, lund veel õnneks pole, kuid hommikul on auto aknad enamasti jääs. Tundra on ilus, murakaid ja pohli tohutult, veel neid musti kuremarju, aga neid ei korja keegi, need jäävad lindudele. Nakatusin ka üldisest massipsühhoosist ja läksin karbike käes murakaid korjama. Veidi ajaga oli kilo marju käes ja kodus sügasin kukalt, mida raiskadega teha.

 

Värskelt maitstes oli maitse sitt mis sitt, selline lääge. Naabrite soovitusel panin karpi, valasin suhkruga üle ja sügavkülma. Eks siis näib, kas oleks õigem olnud kohe ära visata, või alles peale külmutamist. Viina hulka ka ei raatsinud neid panna, hakkas viinast kahju. Viskad marjad ära, pole suur lugu, valad aga pärast selle kodukootud mureli „lapoonia“ kraanikaussi, seda ei peaks süda vastu. Suure rallitamisega mööda tundra kõveraid teid kadus Yarise tagumine ilukilp ka veel ära, tellisin kalli raha eest uue, see tuleb ka marjade hinnale otsa panna. Kõige jamam on aga see, et kuu aega hiljem tundras käies oli keegi selle kraavist leidnud ja ilusti puu oksa külge riputanud. Nii et mõttetu investeering. Nüüd üks Yarise ilukilp üle, võite Hille käest küsida, müüb ehk poole hinnaga äraJ.  Korilusest veel. Koduhoovist korjasin suure toobi pohli, on ikka elu, koduhoovist, kujutad ette.

 

 

Ega midagi, muudkui pohlamoosi keetma, jõulud tulemas ja porolihaga pohlamoos ideaalne. Lugesin siis netist õpetusi, kuid iga tädi õpetas eri moodi: pane niipalju õunu ja niipalju suhkrut, teine jälle risti vastupidi. Üks käsib saumikseriga ära püreestada, teine jälle marjad võimalikult terveks jätta.  Zajebal, ühesõnaga. Tegin keskmiselt ja mina poleks mina, kui ma oma kiiksu poleks punaveini ja konjaki näol juurde lisanud. Käraks kees välja ja hõrk prantsuse maitsenüanss jäi alles.

 

 

Tehke järgi. Või ärge veel tehke, ma pole moosi veel maitsta saanud, seisab külmikus ja ootab jõulusid. Võib olla tuleb koos suhkrumurelitega sinnasamusesse kallata.

Seltsielu on nadi, või õigemini puudub üldse. Ja ega eriti ei igatse ka. Korra käis meie vandist mehhaanik oma Murmanski sugulastega külas, tegime saslõkki ja võtsime napsu, venelaste tehtud saslõkk on ikka jumala hea. Mõned korrad oleme Ariga pileti lollidemaale lunastanud ja ongi kogu moos. Sensatsiooni pole, peresidemed on tugevad, uut mullikat Soomes ei ole ja ei tule. VistJ Norras sai mõned korrad meres kala püüda. 75m. sügavuselt landiga. Heidad spinninguga landi nii kaugele kui jõuad, siis võid oodates kasvõi ühe suitsu ära teha, kuni see vajub ja siis alles hakkad kerima. Sellised punased ahvenad ja saidad ja tursad ja kasskalad hakkavad otsa.

 

Mingil ajal käisid suure lapse matkajatest sõbrad külas, olid siinkandis jalgsimatkal Kevon looduskaitsealal. Algul Kati helistas ja küsis, kas nad võivad tulla. Kui õige pilet on kaasa, siis miks mitteJ. Olin juba asja unustanud, kui ühel päeval keset tööpäeva helistati ja „siin me oleme“. Läksin veel töölt varem koju, et käin poes ja vaatan vandersellidele söögipoolist, kui poisid helistasid, et jääb ära, nad ei pääse oma auto juurde tagasi. Otse mööda rada tagasi 65km, mööda teid hääletades vist oma 150 km. Kes neid rääbakaid, nädala metsas elanud kolle oleks julenud peale võtta. Kuid kell 8 oli uus kõne, et keegi lihtsameelne Norras elav Sveitsi naine oli nad peale korjanud ja autoni viinud ja me ikka tulema paari kolme tunni pärast. Ja tulidki, mul poes ju käimata, pood oli juba enne teist helinat kinni, külmkapp tühi jne. Vähemalt saun oli soe, omletti sain ka teha ja kuulsat lenkki makkarat oli ka. Pilet oli poistel ka aus, liitrine Bacardy rumm, ja juttu jätkus kauemakski. Üritasime Katit mehele panna ja muidu maailma parandada. Päike hakkas juba tõusma, kui magama saime. Nemad panid lõunani, mul oli kuradi raske reede. Kaks vanderselli magasid toas, kolmas ei saanud rollist välja ja kobis hoovi palja maa peale magama, presendipalakas peavarjuks.

 

 

 

Nu fanatikiJ. Kui hommikul tööle läksin, ei uskunud oma silmi, auto, millega need kolm suurt kappi, pluss kogu varustus, liiklesid oli mikroauto Peugeot 107. Mina mahuks seal vist sõitma nii, et viskaks esiistme välja ja istuks tagaistme peal roolis ja siis oleks vist ka põlved kõveras. Kuidas nad sinna sisse mahtusid, aru ma ei saa. Ja siis põrutati sellega veel otse Helsinkisse 1350 km. Ei tea, kas üks mees ja kotid olid autos ja kaks jooksid kõrval ja kui tihti vahetused olidJ?

 

Augusti keskel oli tervise kontroll. Sama mis Eestis peab olema töötajatel iga kahe aasta tagant.

Kohapeal käis õde pabereid täitmas ja mõõtis, kaalus, kontrollis aparaadiga kuulmist. Kõik oli seni OK. Seni. Siis üks hommik sõitsime 45km. Utsjoele tervisekeskusesse verd ja kuseproove andma ja paar nädalat peale seda oli arsti vastuvõtt. Soo-soo, jaa-jaa jutt ja siis põrutas: veresuhkur 8,2, diabeet ja vererõhk 158/102. Uurisin, kas peab kohe hakkama siia graniidi sisse auku uuristama või on veel lootust kas või korra kodused üle vaadata. Arutasime siis seda asja ja enese lohutuseks arvasin, et põhjus on öösel joodud Jaffas. See ju magus jook ja ei tulnud selle peale, et see võib mõjuda. Nii et 12 tundi söömata ja JOOMATA on tõesti oluline. Vaatamata sellele lohutusele olid ikka närvid läbi ja sai mitu õhtud mööda diabeetikute foorumeid kolatud ja ennast haigemaks mõeldus, kuni ära tüütas ja valdavaks sai mõte: kuniks eluJ. Niipalju küll, et magusad saiakesed, suhkur ja limonaadid on minu menüüst siiani kadunud, kuigi suhkruasendajaga kohvi on jõleda maitsega. Mida kõike ei pea enne kellasid üle elama. Vererõhk on küll seni olnud pigem madal kui kõrge, kuid peale  diabeetilist diagnoosi seda mõõta on ka naljakas. See lööks ka päris Kalevipojal numbrid lakke. Igatahes sain arstilt vererõhu jälgimise passi, tellisin netikaubamajast Omroni aparaadi ja asusin siis ülepäeva mõõtma ja märkmeid tegema. Türi, ma ei või, nagu tõeline penskar. Terve september ja oktoobri algus otsa ja numbrid jäävad 125 kuni 145 ülemine ja 70 kuni 85 alumine. Hüpertoonia, my ass. Septembri keskel käisin Ari juures õhtust söömas, rostbeef ja täidetud šampinjonid, jäätisetort, magus latte ja head viskipaugud otsa, kuni tuli jutuks see minu „diabeet“. Kuna Aril on seoses oma sünnijärgse haigusega riistad kodus olemas, siis mõõtsime minu veresuhkru ka ära. 5,7 ja kogu moos. Kohe kergem hakkas, kui peale söömist selline näit oli, elu oli jälle lill ja võisin graniidiuuristamise riistad kuuri tagasi viia.  9. oktoobril käisin veretestil Utsjoel. Kell 9 hommikul mõõdeti näljasest peast veresuhkur ära, oli 5,7, võeti laar verd veenist, siis joodeti sisse 700ml. mingit magusat pruuni glükoosilahust, ukse taga lugesin kaks tundi Alenderi raamatut, siis uuesti laar verd veenist ja nüüd ootan vastuseid. Aga oluliselt kergem on olla. Kuigi arsti aeg oli ka see päev, siis see oli kuhugi saadetud ja pidi ise ühendust võtma. Kogu see vererõhu mõõtmise ja passi täitmise jant jäi seekord arutamata. Igaljuhul enesetunne enne ja peale „diabeeti“ on olnud suurepärane ja järjekordne tõdemus, mida rohkem arstil käid, seda haigemaks jääd. Poleks seda tervisekontrolli olnud, elaks oma õndsa teadmisega raudsest tervisest edasi. Nüüd aga mõtled igale torkele haigusloo külgeJ

Nüüd tollist. Ootasin otsust siis kuu ja kaks ja kolm ja ei midagi. Kuna Hille ohkis oma Yarise punni taga, siis otsustasin, et Avensis Eestis müüki, Yaris tagasi Eestisse ja ostan siit omale mingi rimuka, millega saab kasvõi poodi taarat viia. Siin ju taara kallis, purk 0.15€ ja plastpudel 0,40€. Avensis läks paari päevaga, poleks uskunud, ju siis oli hind liiga madalJ. Hakkasin siit siis autot otsima, korralikumatel on ikka hind „mine perse“. Min. läbisõit 350 000 km jne.jne. Nii kui oli mõni sobivam auto, siis oli asukoht veel hullemas perseaugus, kui siin meil. Mõtlesin, et sõida mitu tuhat kilomeetrit vaatama ja siis saad aru, et on pildistatud siledat poolt, teine külg on nagu pulli söögi ämber mõlkis. Raske, raske. Müüa on raske ja osta veel raskem. Viskasin siis ülemusega nalja, et see müüks oma auto mulle , mul vähem sõitmist ja otsimist ja temal rikka mehena hea võimalus uus auto osta. Järgmine päev pistis käe pihku: deal. Imelik oli taganeda ja ega muud suurt teha ka polnud. Vähemalt on teada auto, ideaalselt hoitud, pomo paras autopede ka, nii kui miski kriuks on, nii kohe remont. Saab eluaegse garantii ka veel lisaksJ. Siis läks kiireks, reedel oli diil, laupäeva hommikul kott kokku ja punniga Eesti poole. 800 km. sõitu, kerge 30€ uni Nuttulinna motellis,

 

 

hommikul kuuest jälle kettasse, veel  550 km. ja pühapäeval kell 17.00 olin kodus. 10 päeva puhkust tehtud ületundide eest. Paari päeva pärast tekkis küll küsimus aknast vihma vaadates, et voodis läpakat kõhu peal hoida oleks ju võinud ka siin Soomes, aga sai vähemalt juuksuri ja hambaarstil käidud. Asi seegi. See aelemine läks ruttu ja oligi tagasisõit. Aasta on ikka nii palju muutnud, et nüüd sain sadamas isegi Hillele musi antud, ei tulnudki pisarapurset, ainult kerge klomp oli kurgus. Hakkan harjuma vist. Igavene vaev oli käeotsas kohvrit kanda, õnneks saatsin raskemad asjad postipakiga Soome, aga ikkagi oli raske. Helsinki sadamast taksoga raudteejaama, sealt tunni pärast rongiga Jyvaskylasse 3,5 tundi ja seal ootas mind Ari uus auto, jälle punane ja jälle see S….Kell seitse sain sealt tulema, sõitsin paarsada kilti ja peatusin sealsamas odavas motellis. Nüüd oli ainult 10€ kallim ja anti 5 voodiga suur peretuba. Nagu kolme karu muinasjutus, ainult printsessi polnud magamas. Hommikul start ja õhtul kuus kodus. Järgmine päev nõudis ajule restarti, et mitte nii äkki töömaailma sukelduda ja reedel siis peale pausi esimene tööpäev.

Nüüd kõige naljakama juurde. 9-dal, peale veretesti sõitsin veel 200 km. Ivalosse, et teha ära registritoimingud ja auto oma nimele vormistada. Soomes on see väga lihtsaks tehtud, vaja ainult teh. passi B osa, 11.2€ ja kogu moos. Keegi ei küsi, kust saa need paberid said, ei mingit volitust ega midagi. Kui sinu käes on teh.passi mõlemad osad, oled järelikul auto omanik. Sellepärast peabi a osa olema autos kaasa ja b osa kodus luku taga. Liikluskindlustus on siis kirves, alustaja maksab täie rauaga ja minul oleks aastane liikluskindlustus üle 600€. Õnneks sain Eestist IF-ist kindlustusajaloo sertifikaadi, mis tõestab eeskujulikku liiklemist Eestis ja selle alusel kantakse need boonuse Soome üle. Minule määrati siis siin vastavalt 60% boonust. Ja kuigi ma olen kogu oma teadliku elu mõelnud, kes kurat selliseid autosid ostab ja veel hullem, kes kurat nendega veel sõita tahab, siis lõpptulemusena on Ari uue ja minu uue auto nimi loomulikult SAAB. Jestas küll, never say neverJ

 

Aasta kokkuvõte siis: pole viga. Ainult 4 aastat veel. Talvine kaamos on köki möki, nii kui nii oled ruumis sees, kas õues on pime või valge on kama kaks. Suvine polaarpäev üle kahe kuu on palju hullem, kui 27/7 päike sirab taevas. Magamistuba on nagu pommivarjend ära pimendatud, muidu olla ei saa. Suvi sügis tundras on ilus, aga talv on parem. Lumi, mootorsaan, kalapüük, äge. Ootan juba lund ja talve. Igavene pikk jutt sai seekord, tegelikult jäi veel palju huvitavat rääkimata, kui maja omanik käis juulis suvepuhkusel ja mina kuu aega kuudis elasin, aga aitab küll.

 

 

Seniks aga jälle lugemiseni ja rohkem pilte : https://picasaweb.google.com/103259551624536242329/Nuorgam#