Uus avastus kolesterooli puudumise kahjulikkusest

Jälle laupäev, seekord Jõululaupäev,jälle saunalaval ja jälle tulevad huvitavad mõtted pähe. Nimelt jõudsin järeldusele, et Soome kolesterooli-, laktoosi-, rasva- ja kõikide muude vaba toit vähendab kõige muu hulgas, nagu kehakaal jne., ka  mehelikkust. Aga kõigest järjekorras.

Reede oli siinmail tavaline tööpäev, ikka kuueni õhtul, siin seda kommet pole, et pühadeeelne on kolm tundi lühem, nagu "arenenud majandusega rikastes riikides". Kuigi oli ka meil tunda pühadetunnet  ja see väljendus norralaste väheses külastatavuses. Kogu töötav personal lahkus, nagu ikka reedel , kolme nelja ajal, jäid ainult nn. lipsulised ehk teenindajad. Ma pole siiani aru saanud tehnikute  tunnitabelist, esmaspäeval tulevad kümnest, koju lähevad kell viis ja reede on vabsee kolmeni. Lõunast töid enam ei planeerita, on koristamine ja nn. viikopalaveri, ehk nädala kokkuvõte, kuid pole mina veel aru saanud, milles see seisneb. Nii tehakse see koristamine kuidagi ruttu, üleperse ära ja kolmest jehhat koju. Tööde järjekord on aga juba veebruarisse…..Seekord sai iga kuli peremehelt ka nimelise jõulupaki kaasa. Minu piklik ja mulksuv karbike lubas aimata sisu kohta ja kodus selguski, et päkapikk oli toonud Claude Chatelier VSOP konjaki. Nii saigi siis reede õhtul selle härraga tõtt vaadatud nii umbes 200 grammi ulatuses. Peab ütlema, et hea oli. Kuid kolesteroolitu toidu mõjud hakkasid juba tunda andma. Nii kui arvutist mõne härdama laulu või loo lahti tegid, nii silmad märjaks läksid. Ainuke mida kannatas vaadata ja kuulata olid saidid märkega 18++ J.

Jõululaupäeva hommik algas kell kümme. Hämarus, nagu meil siin praegu kogu päev on, lasi just paar kaubaalust ahjukütteks lõhkuda ja öösel tuisanud lume kokku sahata, siis oli jälle pime. Peale pikka mõtlemist käisin ikka poes ja ostsin õhtuks kilo jagu vennaihu. Kuidas sa ikka ilma vend Oskarita  Jõulusid pead.

Kuuske ei raatsinud osta, koi selline nagu ma olen. Kuigi teenib ise nii, et võiks lasta Raekoja platsi kuuse siia tuua.:) Siis nagu tavaliselt ikka, läpakas lahti ja see toitumishäire lõi üha sügavamalt välja. Vaatasin Delfist Ameerika X-Factori võitjat, meel läks härdaks, vaatasin mingit õnnetut langevarjurit, kes abi vajas, meel läks nii härdaks, et võtaks või oma juurde elama, Dave Bentonit ei kannatanud kuulata, isegi 18+ ajas silma märjaksJ. Vahepeal tellis lausa mõte, et kas silmadele Pamperseid pole?  Hea et ka homme vaba päev on, muidu peaks hakkama oma punased märtsikassi silmi värvima ja toonima ja tuunima. Kui siia ikka pikemalt selle toidu peale jääda, peab omale mingi silmavärvi karbi hankima ja ninapuuderdamise selgeks õppima. Saaks ruttu koju käima ja õige toidu kallale, võib olla õnnestub veel midagi päästa ja see karm macholikkus taastub? Vot sellistele mõtetele jõudsin ma siis täna saunalaval. Kõiges selles härdameelsuses siin on süüdi  ilmselt kolesterool, või õigemini selle puudumine. Vend Oskar ronis ahju tunnike tagasi,

nüüd veel suts saunalavale, siis kartulid keema, kapsas pannile ja vaatame, kas annab veel midagi päästa või jäängi märgade silmadega elu lõpuniJ. Ah-jaa, ekskursioon saaremaale tuleb ka, paistab siis kui kaugele, aga eks 10-15 sentimeetrit ikka kaelast allapoole mõõtes. Häid Jõulupühi kõigile otse Jõuluvana tagahoovist ja peatse kohtumiseni Eestis. Jäänud veel ju ainult 5 päeva.

Iseseisvuse kibe hind.

Täna õhtul oma mõtetega sauna laval üksi olles ja päeva sündmuste üle järele mõeldes tekkis ikka sügav nukrus ja nõutus hinge.

Tänu minu vene keele valdamisele on meile tekkinud vene keelt kõnelevad püsikliendid. Osad samasugused pagulased, nagu ma isegi, osad saamidele majuehitavad eestlased, osad kalarappijatest leedulased. Käivad sellepärast, et saada emakeeles suheldud, kas siis eesti või vene keeles.  Ainult Norrast, suurte palkade maalt. Üks neist, väga soliidne minuealine meesterahvas, käis kuu alguses meil oma Läti registris  Audi rimakal õli vahetamas. Asjaolude õnnelikul kokkusattumisel oli meie kontor täna seoses lähenevate jõuludega 10-16 avatud, et teenida veidi lisaraha norralaste hordide pealt, kes tulevad siis siia „odavalt“ tankima. 1,77€ liitrist on neile ikka odav.  Nii tuligi eelnimet härra nutuse näoga peale lõunat uksest sisse ja küsis, mis te tegite minu autoga. Elab hetkel Norras ja 30 km. sõitmiseks meile oli kulunud 6 liitrit õli, mida ta siis iga mõne km. järel peale valas. Kuna meil oli täna tööl ainult müügigurud  ja tehnikuid ei olnud, siis esimese hooga üritasin viia jutu selleni, et jäta auto siia ja esmaspäeval vaatame. Onu vaatas mulle nii märgade silmadega otsa, et garaaži väravad läksid iseenesest laht ja auto oligi tõstuki peal. Nii oligi, töötava mootoriga ladises õli välja joosta ikka täiega, hea, et mootor terveks jäi. Ei hakka teid kurnama tehniliste üksikasjadega, kui suutsin selgeks teha, et oli jookseb mitte filtri vahelt, vaid õli „eelsoojenduse“ korpuse vahelt, kus on peaaegu samasugune tihend nagu filtrilgi. Nii et õnneks mitte meie viga. Lõppkokkuvõtte poolteist tundi tööd, 2 liitrit õli, kaks uut õlifiltrit-üks autole külge ja teiselt sai võtta ainult see vajalik purunenud rõngastihend, 2 liitrit jahutusvedelikku ja 130€ raha ja kõik olid õnnelikud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teiega rääkida. Nimelt seisis härrasmees kogu töö ajal minu kõrval ja kuidagi iseenesest rääkis ta mulle oma loo. Rahvuselt siis valgevenelane,( kuigi välimuselt oli ikka kõvasti juudi moodi, aga inimeste välimääraja olen ma ju nadi) kuid sündinud ja kasvanud ja elanud kogu NSVL aja Lätis. Kui saabus see kauaoodatud vabadus ja iseseisvus, siis esimeste seas said töölt lahti need, kes ei osanud läti keelt. Nii ka tema, kõrgharidusega bioloogia ja keemia õpetaja ja ka tema pedagoogist naine. Kui nälg hakkas jalga perse taguma, siis õnnestus neil pool aastat Ühendriikides olla ja pimedana tööd teha (Aunaste sündroom). Tagasi Lätis ja kui pooleteise aasta pärast pesuriiulilt tõmmates jäid vaid pinnud küünte alla, oli selge, et raha on jälle otsas. Siis õnnestus neil veel pool aastat Ühendriikides tööd teha, seekord oli ka vanem tütar neil kaasas ja tänu temale nad sealt ka tagasi tulid. Laps tegi peale sellise elu nägemist kannapöörde, tegi endaga tõsist tööd ja nüüd kevadel  lõpetab ülikooli, et mitte kunagi enam kusagil kõrtsus põrandaid ja klaase pesta. Isa jutu järgi oli lapsel 100% ellusuhtumise muutus peale poolt aastat USA-d, vähemalt ühe inimese silmad ja mõistus läksid lahti. Peaks meie kutsikad ka kuidagi sinna „easy money“-t teenima saatma, ehk teadvustavad siis hariduse tähtsust paremini. Rainer, hallo, Beckhameid on ainult üks. Eestlane õpib ju ikka ja alati oma vigadest, mitte teiste omadest. Siis said ka need rahad läbi ja neil õnnestus buumiajal isegi ajutiselt Lätis tööd saada, kuni see viimane majanduskriis nad jälle „okupantidena“ töötuteks muutis. Nüüd töötavad kaks kõrgharidusega pedagoogi Norras talus ja hanguvad sitta lehmade alt sülda. Taadil oli ikka huumorit ka, ütles, et bioloogi kõrgharidusest oli lõpuks kasu ka, vähemalt ei aja lehma ja pulli segaminiJ. Kui sellised soliidsed haritud härrasmehed on okupandid, siis tahaksin mina ka selline olla. Tõsiselt mõtlen.

Eks rääkisin ka mina veidi oma saatusest ja üksindusest ja igatsusest ja pisaratest ja koos kiitsime eestlaste Skypet, mis laseb vähemalt minimaalsete kulutustega maksimaalselt suhelda. Tegelikult läks ikka turakas täiega täis, et niimoodi peavad inimesed elama, 2000-2500 km. eemal (kui nüüd väga pateetiliseks  minna) oma emade ja vanaemade haudadest, oma kodustest, lähedastest ja sõpradest. Kuigi sõpradeni enam nii pikk maa polegi, on teised ka kõik juba Soome ära kolinud ja remondivad siin soomlaste autosid või teevad muud tööd ja kellel veel pole kolinud, siis varsti kolivad ka pered järele. Varsti on tõesti Eesti normaalsetest tühi.  Naljakoht on see, et endises töökohas ( olgu saatus ta vastu armuline), mis oli kunagi Baltimaade parim autoteenindus, on kõige ässam lukksepp nüüd see aadu, keda mina omal ajal poleks seal päevagi pidanud. Aga „värsket verd“ pidavat vaja olema ja eks põhjast on alati kergem tõusta kui tipus olla. Oleks ainult, kellega tõusta.  Ja mida päev edasi, seda rohkem ma avastan siin tööriistu, millest minu eest kolleegid (ja mina ka enne) ilmselt ei oska undki näha: detailide ultraheli pesu, erivahendid ja spets abinõud jne jne.  Ja seda meie mõistes nn.“kolhoosi töökojas“. Kes investeerib valgetesse särkidesse ja lipsudesse, kes tehniku abinõudesse. Ja arvestades tööde järjekorda jaanuari lõpuni on vist ka meie klientide rahulolu vaatamata teksadele kõrge. Oh aegu, oh kombeid! Kuigi vaatamata kõigele olen ikka veel paadunud konservatiiv ja IRL-i mõttekaaslane, hakkab siinne sotsiaaldemokraatia mulle üha enam meeldima. Kui ikka riik suudab oma elanike (ja mitte ainult kodanike) eest sellist hoolt kanda, siis olen ma nõus nii kõrge astmelise tulumaksu kui muu keskerakondliku ja sotsiaaldemokraatliku juraga. Aga ainult tingimusel, et see läheb kõik inimeste heaolusse, mitte mingitesse investeeringutesse, mida aasta pärast ei tea keegi mitte küsida ka ja ka see uks, kuhu koputada ja kust küsida, on kinni müüritud. Kurat küll, kui juba minu 100  aastase pedagoogi staažiga Inglise keele õpetajast õde  palub mul sebida Soome kasvõi siibrivahetaja töökoht vanadekodusse,, on ikka midagi väga mäda seal Eesti riigis.

Siis mõtlesin ka oma eestluse peale ja muhelusega meenutasin, kuidas Kalda Villi käis omal ajal Delfiini baaris seda kodanike komitee lipikut jagamas. Ei küsinud siis keegi sinu puhtaverelisust, kiired ajad olid ja liikmeid oli vaja ka. Kuna lojaalsust oli siis ja on ka nüüd veel veidi järele jäänud, siis ei hakanud vastu punnima, kuigi seaduse järgi ma ei tohiks vist kodakondsust omada, kuna minu isa ei olnud eestlane. Ei tea kas nüüd tuleb KMA passi ära võtma vääJ või augustis, kui vaja pass vahetada, näidatakse ukse vahelt trääsa. Aga suht savi ka, nii kui nii tulevik Soomega seotud ja mitte aastaks-paariks ja loodan kogu südamest kunagi kogu pere siia „integreerida“. Ja asi pole rahas vaid suhtumises ja 50 aastane erinevus vabaduse nautimisel on ikka sitaks tunda. Pole vaja kellestki üle sõita, pole vaja näidata, et mul on suurem kui sul jne. jne.

Muidu oli tore tööpäev- kuus tundi topelt kirja ja meenutama jääb seda suur ameerika maastur, kes tuli tankima ja peale seda, kui  kell näitas juba 100 liitrit ja kui ma poleks tal mootorit seisma jätnud, oleks ta vist kogu tankla bensiini oma mootorist  läbi põlenud. Osa legende on ikka tõesedJJ

Jällelugemiseni.

Pikkujoulud

Soomlastel siin oma komme, pidada detsembri alguses eeljõulusid, kust see tulnud on ja milleks, pole uurinud, aga hea on , et peavad. Meie pidu oli siis sellel nädalavahetusel Saariselkäl, suusakeskuses, siit 250 km., üsna ligidal siis. Startisime reedel, 9. Detsembril peale tööd kahe autoga, kuus meid vaid oligi ja olime kohal veidi enne kümmet õhtul. Meil oli tellitud väike majake-mökk, 8+2 inimesele ja nii saime meie üksikud omale omaette toad ja kaks paari olid siis oma tubades. Nagu ikka, kohe saun sisse, õlled, kaminad, suminad. Tore vennastumine oli, poole kolme ajal läksime kolleeg lukksepaga ööklubi otsima, mis tema mälestuste kohaselt pidi neljani lahti olema. Ööklubi muidugi alustab oma tegevust alles hooajal, see tähendab jaanuaris, kuis hotelli lobis sai ikka "Campari" apelsinimahlaga tellitud. Kuigi olime vist külas ainsad inimesed, kes ei maganud. Gevaliat ei joonud, kuid juttu jätkus kauemakski. Peale viisakat küsimist, kas soovime veel midagi tellida, või võib lampe vilgutada, loobusime edasisest ja lasime tädil siis rõõmsalt tulesid vilgutada. Soome seaduste järgi ei tohi baar enam jooke väljastada, kui valomerkkid on antud. Kella neljaks olime siis rõõmsalt oma mökis tagasi ja peale omaniku naise ei olnud enam tugevaid alles jäänud. Istusime siis veel tunnikese kolmekesti ja kui visuaalne vaatlus märkas meie ainukese naisseltsilise tugevat joovet, otsustasin taanduda oma tuppa.

Hommik algas suure karjumisega, kui kell 9 toodi meile hommikusöök. Olin sunnitud mitmed äratajad eestikeelse ropu sõimuga ukse tagant ära saatma ja nii sain oma une täis magatud kelle poole üheni. Kui siis kustud ja pestud ja teistega ühinetud, oli kõige lõbusam jututeema eelmise õhtu lõpp, kus siis meie omaniku naisuke oli  kuue ajal hommikul välja suitsetama minnes kukkunud koridoris pappkasti, millega me Nuorgamist kraami sinna tõime. Rõõmsal ilmel näitasid kõik mulle legendaarset persekujulist pappkastiJ. Kuna laud oli jälle jookidest lookas, siis viisin ellu omale antud lubaduse: tuppa, suusariided selga, näts suhu, tukk Narva poole viltu ja mäge otsima. Kaaslased näitasid ilmakaare kätte ja peale paari kilomeetrit olingi mäe all. Tõstuk töötas ja puha ja silmaga hinnates oli mägi ka nagu 3-4 Munamäge otsakuti. Kaardi järgi vaadates siis nõlv 1km. pikk ja pool sinist ja alumine pool punast. Alpide skaala järgi siiski mitte punane vaid hele roosa. Tõmbasin kopsud õhku täis, rentisin varustuse ja ostsin mäepileti 3 tunniks ja tõstuki peale. Hea oli, et tool, mitte persenööp, aga kuna mäe peal oli peale minu veel ainult kümmekond sõitjat, siis  oli ikka istumisalune lumine ja jääs ja  tagumik hakkas kohe jubedalt külmetama. Kuna sadas ka sellist peent jäitelund+polaaröö e. pimedus, siis peale 10 sutsu, kui oli tund ja nelikümmend möödas, otsustasin "finito" teha. Marssisin siis tuuldununa see paar kilomeetrit mökki tagasi, õnneks saun ootas, ja 5 töötunni palga võrra vaesemana (mega kallid siinsed mäed) kuid õnnelikuna, asusin siis õhtusööki ootama. Pidime kella viieks minema restorani, kuid kahjuks tabas peremeest diabeetiline sokk. Tuli välja, et ta on suhkruhaige ja veresuhkur oli kuidagi märkamatult langenud 1,7 peale. Õnneks oli ta naine juba triklis, tal kõik aparaadid kaasas, peale vere võtmist ja mõõtmistulemuste selgumist hakati bossile banaani ja moosi ja kommi ja sokolaadi jne sisse suruma, mille ta ka poolteadvuste suutis alla mätsutada. Poole tunniga olid tal kargud all, aparaat näitas, et veresuhkur on ok ja kella kuueks olime restos. Söögid head, nagu ikka ja mina olen kasutanud iga võimalust, kui ise maksma ei pea, proovida poro liha. Ka seekord, suitsuporoliha supp ja poro filee nn.pippuripihv, selline meedium, seest punane, sigahea, kõrvale rüübata "tsiili merlot". Siin ka paar pilti, kus ülikonnas on peremees oma pappkasti naisega ja ruudulise pluusiga on Kimmo oma naisega, kes tulid siia tööle minuga ühel ajal. Anneli on raamatupidaja ja Kimmo on tehnik.

 Tagasiteel astusime veel ühest õllekast läbi, kus ma näitasin sommidele, kuidas tuleb Jägermeister õlle sisse uputada ja oligi keskööks see päev läbi. Järgmine päev algas samuti, ainult mäele minek jäi vahele, ikka õlu ja kaminad ja suminad, kuni kell kaks hakkasime tagasi sõitma. Alkomeeter näitas pealikul 0,7 ja rooli istus siis see "persega pappkasti mannekeen" ehk pealiku naine. Ivalos oli väike pitsarestorani peatus ja kell seitse õhtul jõudsime koju. Ega pikka pidu polnud, nokk kippus vägisi tatti nokkima, nii, et sai koti peale kobitud.

Küll oli esmaspäev raske, soolikad olid kõigil sassis ja ainuke valguskiir oli see, et õhtuse kaubaga saabus Saksast minu uus läppar Dell D830, mis pidi siis asendama mahapõlenud emmega vana D820-et. Kuna ka kodused andsid häiret, et kolm päeva Skype vaikinud, siis sai õhtul kohe vanast läpparist oma uus aku võetud, klaver ringi vahetatud Saksa oma Eesti oma vastu, kaks 500 MB mälupulka kahe 2 GB vastu vahetatud ja kõige tähtsam-vana kõvaketas sisse. Hoidsin hinge kinni, kui nuppu vajutasin, aga käima läks, palus kinnitada mälude vahetust ja buutis üles. Suutsin taastada oma vana arvuti seisu 100% ilma puhast installi tegemata. Jes! Edasi juba kõik rutiin, Skype, kodused jne.

Isegi täna oli veel kõhus õrn tunne, nii, et peale tööd kohe saun sisse ja nüüd peale kolme lavalkäiku ja sic! vihtlemist on juba normull olla. Vihast nii palju, et Hille saatis mulle pakiga selle eestlaste leiutatud tehisviha, kus traatidele on pesunöör ümber punutud. Ausalt öeldes oleks võinud selle ka ise kasehalust välja voolida, tulemus oleks sama olnud, nagu oleks koroonakepid nööri otsa seotud. Küll ma kuumutasin teda ja tirisin harusid laiemale aga ikka oli iga löök vastu keret nagu oleks kõrtsus kakelnud. Aru ma ei saa, mis leiutis see selline on ja kas peale minu seda veel kellelgi maailmas on.

Nii ongi mul need päevakesed möödunud, paari nädala pärast saab ka kodus ära käija, nii et egas midagi, häid saabuvaid Jõule ja jällelugemiseni!

Päris pikk aeg on mööda läinud sellest, kui viimase loo jutustasin. Ega mingeid erilisi uudised polegi, kuid tulles vastu arvukate fännide soovidele, uritan midagi kirja panna.
Köigepealt pöhi uudis, minu hea kaaslane viimased viis aastat Dell D820 andis saba. Eelmine laupäev viskas pildi triibuliseks ja peale restarti oli päris must ruut ees. Köik katsed teda reanimeerida ei andnud tulemusi ja ekspertide sönul on emaplaat omadega öhtal. Kuna remont ära ei tasu,uus emme on sama kallis kui uue läppar, siis tänu heale söbrale Urmasele sain lingi saksamaa poele, kust sain siis osta kull kasutatud, kuid aastase garantiiga D830-e 270 evroga. Nuud ootangi uue läppari saabumist ja kirjutan siis töö juurest laenuks saadud suure Lenovo kasti abil. Nii et ma pole ennast veel "saaremaast" saarlaseks joonud, et õ asemel on ö,  vaid klaver on soome layout-iga ja ei viitsi läbi alt klahvi neid puuduvaid täpitähti toksida. Kes lugeda tahab saab aru, on juuuu!
Mida siis veel. See kammajaa soome byrokraatijaga päädis sellega, et köik paberid on löpuks korras ja 1 detsembril sain siis esimese palga oktoobris ja pooles novembris töötatud 172 tunni eest. Aru ma ei saa, miks ma siia varem ei tulnud :). Kuigi maksan oma majakeses elamise eest 450€ kuus, siis ka ylejäänud osa, mis näpu kylge jääb, on piisavalt suur, et pyhkida peast tagasipöördumise mötted. Lisaks öpetab tundras elamine säästlike elukombeid, peale toidupoe pole kohta, kus raha kulutada:)
Kuigi jah, auto tuunimise harjumusest ei saa ka siin lahti, kui näed, millised vöimalused on olemas. Näitena see, et kuna kogemus näitas väga höredat liiklust ja vöimalust söita kogu aeg täistuledega, sai siis ostetud 48€ eest H7 Xenon- Kit ja nyyd on täistuledega söites nagu "keskpäev"
Veel kaamosest. Ootasin ja ootasin seda polaarööd ja millal 24/7 pime on, kui kummutati järjekordne legend ja öeldi, et polaaröö kestab juba tykk aega ja sellist täielikku ööd ei ole ja ei tule ka. Päike kyll ei töuse horisondist körgemale, kuid 10-14 on löunataevas hele, tänavavalgustus on kustu ja umbes 11-13 saab toas isegi ilma lambita olla. Kuna kogu oma eelneva 15 aastase varuosa karjääri istusin enamasti akendeta laos ja talvel nägin valgust vaid nädalavahetustel, kui juhtusin selleks ajaks ärkama:), siis olengi elanud tegelikult aastaringses vaimses ja fyysilises  kaamoses ja minu jaoks saabub siin hoopis huvitavam aeg suvel, kui päike on 24/7 taevas ja magamiseks pead paksud tekid akendele ette panema, et magades nägu liiga ära ei päevitaks. Vöi musta matiga aknad ära värvima:)

Selline on siis pilt majatrepilt selle horisoni taga oleva päikese poole

Nii, eile oli siis teine töö-öö kohalikus körtsus, Kunksu-Pirjo käis reedel kutsumas, tulevat karaoke öhtu. Oi jumal auta, mötlesin juba ette, kuid kell 9 olin kohal ja ootasin huviga syndmuste edasist käiku. Etterutates vöiks öelda, et mina annaks kyll allkirja, kui keegi kutsuks yles karaoket keelustama ja selle loojat lintsima. Ysna ontlikud soome paarid hakkasid vähehaaval kogunema ja agaralt julgust sisse kummutama, kuigi mulle tundus, et neil on endast ikka nii hea arvamus ja köik peavad ennast vähemalt Carusodeks ja Montserrat Caballedeks ilma viinatagi. Möni oligi, vähemalt kehakaalu poolest.  Kuidagi iseenesest sain mina karaoke emandaks, vötsin vastu austet "lauljate" sedeleid laulusoovidega, otsisin ja vahetasin aga plaate viimasepeal karaoke masinas, ulatasin mikrofoni ja yritasin sita mängu juures nii head nägu teha, kui oskasin. Kuid see oskus on mul synnist nadi.Eriti kui purjus umbkeelne norralane yritab lauda soome keeles Paloma Blancat. Önneks oli ta ka ainuke norralane saalis, karaoke kunnid on ikka sommid. Tirakat pandi ikka mehemoodi, kuna nende pikkujoulud ka kohe tulemas ja pyhademeeleolu sees. Minul läks aga jälle nädalavahetus  önnelikult, töö ja tibukaine olek, täna oli kohe hea ärgata, kuigi see 4-st magama ja 10-st yles tekitab samasuguse pohmelli tunde.
Tegin ka traditsioonilise pyhapäevase jalutuskäigu jöe äärde, kuidagi rahustab ja lohutab see vee vaatamine. Kuigi kylma pole eriti midagi, on see suur ja suhteliselt kiire vooluga jögi ysna kinni kylmunud juba ja ainult kesket jookseb triip vaba vett. Uskumatu, kuid talveks kylmub ta täiesti kinni ja siis virutatakse kelkudega yle jöe Norra poole käia. Siin pole piiri sadu aastaid valvatud ja kogu elu on käinud omas rytmis, saami rytmis:) Enne sildade valmimist oli jögi see peamine transpordikanal, kust kaudu veeti toitu ja metsa jne.Tee Utsjoelt Nuorgamisse ehitati alles paarkymend aastat tagasi, enne käis liiklus ringiga Norra kaudu ja talvel suora yle jöe. Nii enne EU-d kui ka loodetavasti ka peale EU-d. Hea et Norra sinna ei kuulu ja meil räägitakse, et mida sitemini läheb EU-l seda paremini läheb siin meil Lapimaal. Meie raha tuleb ju köik Norra puuraukudest, mitte Brysselist:) Edela-Soomes on selle vörra kitsam, nemad rohkem Euroopa ja ka Rootsiga seotud, meil aga, las lennata, nagu Jorh Adniel ytles.
Siis  ostsin veel omale laupäeval 4 kotti (a 7€ kott) kasepuid ja kytan nyyd usinasti ahju, elektriarvesti näitab uskumatut 1000 kw/h kuus, lykkasin radikad päevaks välja ja kolme nelja haluga on tuba päev otsa soe, liigagi soe.
Nyyd on pyhapäeva öhtupoolik käes, K-Marketis oli alega värske pakitud Pirkka löhefilee myygis: plaan on jälle osa värskelt ära soolata ja teine osa fooliumis ahju torgata, sidrun, vöi, till on eelmisest nädalast järgi, nii et egas midagi, hakkan aga toimetama, isa eest ja ema eest ja vanaema eest ja vanaisa eest jne. Oh ma vaene vanemateta laps kyll:))))

Jällelugemiseni