Pikkujoulud

Soomlastel siin oma komme, pidada detsembri alguses eeljõulusid, kust see tulnud on ja milleks, pole uurinud, aga hea on , et peavad. Meie pidu oli siis sellel nädalavahetusel Saariselkäl, suusakeskuses, siit 250 km., üsna ligidal siis. Startisime reedel, 9. Detsembril peale tööd kahe autoga, kuus meid vaid oligi ja olime kohal veidi enne kümmet õhtul. Meil oli tellitud väike majake-mökk, 8+2 inimesele ja nii saime meie üksikud omale omaette toad ja kaks paari olid siis oma tubades. Nagu ikka, kohe saun sisse, õlled, kaminad, suminad. Tore vennastumine oli, poole kolme ajal läksime kolleeg lukksepaga ööklubi otsima, mis tema mälestuste kohaselt pidi neljani lahti olema. Ööklubi muidugi alustab oma tegevust alles hooajal, see tähendab jaanuaris, kuis hotelli lobis sai ikka "Campari" apelsinimahlaga tellitud. Kuigi olime vist külas ainsad inimesed, kes ei maganud. Gevaliat ei joonud, kuid juttu jätkus kauemakski. Peale viisakat küsimist, kas soovime veel midagi tellida, või võib lampe vilgutada, loobusime edasisest ja lasime tädil siis rõõmsalt tulesid vilgutada. Soome seaduste järgi ei tohi baar enam jooke väljastada, kui valomerkkid on antud. Kella neljaks olime siis rõõmsalt oma mökis tagasi ja peale omaniku naise ei olnud enam tugevaid alles jäänud. Istusime siis veel tunnikese kolmekesti ja kui visuaalne vaatlus märkas meie ainukese naisseltsilise tugevat joovet, otsustasin taanduda oma tuppa.

Hommik algas suure karjumisega, kui kell 9 toodi meile hommikusöök. Olin sunnitud mitmed äratajad eestikeelse ropu sõimuga ukse tagant ära saatma ja nii sain oma une täis magatud kelle poole üheni. Kui siis kustud ja pestud ja teistega ühinetud, oli kõige lõbusam jututeema eelmise õhtu lõpp, kus siis meie omaniku naisuke oli  kuue ajal hommikul välja suitsetama minnes kukkunud koridoris pappkasti, millega me Nuorgamist kraami sinna tõime. Rõõmsal ilmel näitasid kõik mulle legendaarset persekujulist pappkastiJ. Kuna laud oli jälle jookidest lookas, siis viisin ellu omale antud lubaduse: tuppa, suusariided selga, näts suhu, tukk Narva poole viltu ja mäge otsima. Kaaslased näitasid ilmakaare kätte ja peale paari kilomeetrit olingi mäe all. Tõstuk töötas ja puha ja silmaga hinnates oli mägi ka nagu 3-4 Munamäge otsakuti. Kaardi järgi vaadates siis nõlv 1km. pikk ja pool sinist ja alumine pool punast. Alpide skaala järgi siiski mitte punane vaid hele roosa. Tõmbasin kopsud õhku täis, rentisin varustuse ja ostsin mäepileti 3 tunniks ja tõstuki peale. Hea oli, et tool, mitte persenööp, aga kuna mäe peal oli peale minu veel ainult kümmekond sõitjat, siis  oli ikka istumisalune lumine ja jääs ja  tagumik hakkas kohe jubedalt külmetama. Kuna sadas ka sellist peent jäitelund+polaaröö e. pimedus, siis peale 10 sutsu, kui oli tund ja nelikümmend möödas, otsustasin "finito" teha. Marssisin siis tuuldununa see paar kilomeetrit mökki tagasi, õnneks saun ootas, ja 5 töötunni palga võrra vaesemana (mega kallid siinsed mäed) kuid õnnelikuna, asusin siis õhtusööki ootama. Pidime kella viieks minema restorani, kuid kahjuks tabas peremeest diabeetiline sokk. Tuli välja, et ta on suhkruhaige ja veresuhkur oli kuidagi märkamatult langenud 1,7 peale. Õnneks oli ta naine juba triklis, tal kõik aparaadid kaasas, peale vere võtmist ja mõõtmistulemuste selgumist hakati bossile banaani ja moosi ja kommi ja sokolaadi jne sisse suruma, mille ta ka poolteadvuste suutis alla mätsutada. Poole tunniga olid tal kargud all, aparaat näitas, et veresuhkur on ok ja kella kuueks olime restos. Söögid head, nagu ikka ja mina olen kasutanud iga võimalust, kui ise maksma ei pea, proovida poro liha. Ka seekord, suitsuporoliha supp ja poro filee nn.pippuripihv, selline meedium, seest punane, sigahea, kõrvale rüübata "tsiili merlot". Siin ka paar pilti, kus ülikonnas on peremees oma pappkasti naisega ja ruudulise pluusiga on Kimmo oma naisega, kes tulid siia tööle minuga ühel ajal. Anneli on raamatupidaja ja Kimmo on tehnik.

 Tagasiteel astusime veel ühest õllekast läbi, kus ma näitasin sommidele, kuidas tuleb Jägermeister õlle sisse uputada ja oligi keskööks see päev läbi. Järgmine päev algas samuti, ainult mäele minek jäi vahele, ikka õlu ja kaminad ja suminad, kuni kell kaks hakkasime tagasi sõitma. Alkomeeter näitas pealikul 0,7 ja rooli istus siis see "persega pappkasti mannekeen" ehk pealiku naine. Ivalos oli väike pitsarestorani peatus ja kell seitse õhtul jõudsime koju. Ega pikka pidu polnud, nokk kippus vägisi tatti nokkima, nii, et sai koti peale kobitud.

Küll oli esmaspäev raske, soolikad olid kõigil sassis ja ainuke valguskiir oli see, et õhtuse kaubaga saabus Saksast minu uus läppar Dell D830, mis pidi siis asendama mahapõlenud emmega vana D820-et. Kuna ka kodused andsid häiret, et kolm päeva Skype vaikinud, siis sai õhtul kohe vanast läpparist oma uus aku võetud, klaver ringi vahetatud Saksa oma Eesti oma vastu, kaks 500 MB mälupulka kahe 2 GB vastu vahetatud ja kõige tähtsam-vana kõvaketas sisse. Hoidsin hinge kinni, kui nuppu vajutasin, aga käima läks, palus kinnitada mälude vahetust ja buutis üles. Suutsin taastada oma vana arvuti seisu 100% ilma puhast installi tegemata. Jes! Edasi juba kõik rutiin, Skype, kodused jne.

Isegi täna oli veel kõhus õrn tunne, nii, et peale tööd kohe saun sisse ja nüüd peale kolme lavalkäiku ja sic! vihtlemist on juba normull olla. Vihast nii palju, et Hille saatis mulle pakiga selle eestlaste leiutatud tehisviha, kus traatidele on pesunöör ümber punutud. Ausalt öeldes oleks võinud selle ka ise kasehalust välja voolida, tulemus oleks sama olnud, nagu oleks koroonakepid nööri otsa seotud. Küll ma kuumutasin teda ja tirisin harusid laiemale aga ikka oli iga löök vastu keret nagu oleks kõrtsus kakelnud. Aru ma ei saa, mis leiutis see selline on ja kas peale minu seda veel kellelgi maailmas on.

Nii ongi mul need päevakesed möödunud, paari nädala pärast saab ka kodus ära käija, nii et egas midagi, häid saabuvaid Jõule ja jällelugemiseni!