Täna õhtul oma mõtetega sauna laval üksi olles ja päeva sündmuste üle järele mõeldes tekkis ikka sügav nukrus ja nõutus hinge.
Tänu minu vene keele valdamisele on meile tekkinud vene keelt kõnelevad püsikliendid. Osad samasugused pagulased, nagu ma isegi, osad saamidele majuehitavad eestlased, osad kalarappijatest leedulased. Käivad sellepärast, et saada emakeeles suheldud, kas siis eesti või vene keeles. Ainult Norrast, suurte palkade maalt. Üks neist, väga soliidne minuealine meesterahvas, käis kuu alguses meil oma Läti registris Audi rimakal õli vahetamas. Asjaolude õnnelikul kokkusattumisel oli meie kontor täna seoses lähenevate jõuludega 10-16 avatud, et teenida veidi lisaraha norralaste hordide pealt, kes tulevad siis siia „odavalt“ tankima. 1,77€ liitrist on neile ikka odav. Nii tuligi eelnimet härra nutuse näoga peale lõunat uksest sisse ja küsis, mis te tegite minu autoga. Elab hetkel Norras ja 30 km. sõitmiseks meile oli kulunud 6 liitrit õli, mida ta siis iga mõne km. järel peale valas. Kuna meil oli täna tööl ainult müügigurud ja tehnikuid ei olnud, siis esimese hooga üritasin viia jutu selleni, et jäta auto siia ja esmaspäeval vaatame. Onu vaatas mulle nii märgade silmadega otsa, et garaaži väravad läksid iseenesest laht ja auto oligi tõstuki peal. Nii oligi, töötava mootoriga ladises õli välja joosta ikka täiega, hea, et mootor terveks jäi. Ei hakka teid kurnama tehniliste üksikasjadega, kui suutsin selgeks teha, et oli jookseb mitte filtri vahelt, vaid õli „eelsoojenduse“ korpuse vahelt, kus on peaaegu samasugune tihend nagu filtrilgi. Nii et õnneks mitte meie viga. Lõppkokkuvõtte poolteist tundi tööd, 2 liitrit õli, kaks uut õlifiltrit-üks autole külge ja teiselt sai võtta ainult see vajalik purunenud rõngastihend, 2 liitrit jahutusvedelikku ja 130€ raha ja kõik olid õnnelikud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teiega rääkida. Nimelt seisis härrasmees kogu töö ajal minu kõrval ja kuidagi iseenesest rääkis ta mulle oma loo. Rahvuselt siis valgevenelane,( kuigi välimuselt oli ikka kõvasti juudi moodi, aga inimeste välimääraja olen ma ju nadi) kuid sündinud ja kasvanud ja elanud kogu NSVL aja Lätis. Kui saabus see kauaoodatud vabadus ja iseseisvus, siis esimeste seas said töölt lahti need, kes ei osanud läti keelt. Nii ka tema, kõrgharidusega bioloogia ja keemia õpetaja ja ka tema pedagoogist naine. Kui nälg hakkas jalga perse taguma, siis õnnestus neil pool aastat Ühendriikides olla ja pimedana tööd teha (Aunaste sündroom). Tagasi Lätis ja kui pooleteise aasta pärast pesuriiulilt tõmmates jäid vaid pinnud küünte alla, oli selge, et raha on jälle otsas. Siis õnnestus neil veel pool aastat Ühendriikides tööd teha, seekord oli ka vanem tütar neil kaasas ja tänu temale nad sealt ka tagasi tulid. Laps tegi peale sellise elu nägemist kannapöörde, tegi endaga tõsist tööd ja nüüd kevadel lõpetab ülikooli, et mitte kunagi enam kusagil kõrtsus põrandaid ja klaase pesta. Isa jutu järgi oli lapsel 100% ellusuhtumise muutus peale poolt aastat USA-d, vähemalt ühe inimese silmad ja mõistus läksid lahti. Peaks meie kutsikad ka kuidagi sinna „easy money“-t teenima saatma, ehk teadvustavad siis hariduse tähtsust paremini. Rainer, hallo, Beckhameid on ainult üks. Eestlane õpib ju ikka ja alati oma vigadest, mitte teiste omadest. Siis said ka need rahad läbi ja neil õnnestus buumiajal isegi ajutiselt Lätis tööd saada, kuni see viimane majanduskriis nad jälle „okupantidena“ töötuteks muutis. Nüüd töötavad kaks kõrgharidusega pedagoogi Norras talus ja hanguvad sitta lehmade alt sülda. Taadil oli ikka huumorit ka, ütles, et bioloogi kõrgharidusest oli lõpuks kasu ka, vähemalt ei aja lehma ja pulli segaminiJ. Kui sellised soliidsed haritud härrasmehed on okupandid, siis tahaksin mina ka selline olla. Tõsiselt mõtlen.
Eks rääkisin ka mina veidi oma saatusest ja üksindusest ja igatsusest ja pisaratest ja koos kiitsime eestlaste Skypet, mis laseb vähemalt minimaalsete kulutustega maksimaalselt suhelda. Tegelikult läks ikka turakas täiega täis, et niimoodi peavad inimesed elama, 2000-2500 km. eemal (kui nüüd väga pateetiliseks minna) oma emade ja vanaemade haudadest, oma kodustest, lähedastest ja sõpradest. Kuigi sõpradeni enam nii pikk maa polegi, on teised ka kõik juba Soome ära kolinud ja remondivad siin soomlaste autosid või teevad muud tööd ja kellel veel pole kolinud, siis varsti kolivad ka pered järele. Varsti on tõesti Eesti normaalsetest tühi. Naljakoht on see, et endises töökohas ( olgu saatus ta vastu armuline), mis oli kunagi Baltimaade parim autoteenindus, on kõige ässam lukksepp nüüd see aadu, keda mina omal ajal poleks seal päevagi pidanud. Aga „värsket verd“ pidavat vaja olema ja eks põhjast on alati kergem tõusta kui tipus olla. Oleks ainult, kellega tõusta. Ja mida päev edasi, seda rohkem ma avastan siin tööriistu, millest minu eest kolleegid (ja mina ka enne) ilmselt ei oska undki näha: detailide ultraheli pesu, erivahendid ja spets abinõud jne jne. Ja seda meie mõistes nn.“kolhoosi töökojas“. Kes investeerib valgetesse särkidesse ja lipsudesse, kes tehniku abinõudesse. Ja arvestades tööde järjekorda jaanuari lõpuni on vist ka meie klientide rahulolu vaatamata teksadele kõrge. Oh aegu, oh kombeid! Kuigi vaatamata kõigele olen ikka veel paadunud konservatiiv ja IRL-i mõttekaaslane, hakkab siinne sotsiaaldemokraatia mulle üha enam meeldima. Kui ikka riik suudab oma elanike (ja mitte ainult kodanike) eest sellist hoolt kanda, siis olen ma nõus nii kõrge astmelise tulumaksu kui muu keskerakondliku ja sotsiaaldemokraatliku juraga. Aga ainult tingimusel, et see läheb kõik inimeste heaolusse, mitte mingitesse investeeringutesse, mida aasta pärast ei tea keegi mitte küsida ka ja ka see uks, kuhu koputada ja kust küsida, on kinni müüritud. Kurat küll, kui juba minu 100 aastase pedagoogi staažiga Inglise keele õpetajast õde palub mul sebida Soome kasvõi siibrivahetaja töökoht vanadekodusse,, on ikka midagi väga mäda seal Eesti riigis.
Siis mõtlesin ka oma eestluse peale ja muhelusega meenutasin, kuidas Kalda Villi käis omal ajal Delfiini baaris seda kodanike komitee lipikut jagamas. Ei küsinud siis keegi sinu puhtaverelisust, kiired ajad olid ja liikmeid oli vaja ka. Kuna lojaalsust oli siis ja on ka nüüd veel veidi järele jäänud, siis ei hakanud vastu punnima, kuigi seaduse järgi ma ei tohiks vist kodakondsust omada, kuna minu isa ei olnud eestlane. Ei tea kas nüüd tuleb KMA passi ära võtma vääJ või augustis, kui vaja pass vahetada, näidatakse ukse vahelt trääsa. Aga suht savi ka, nii kui nii tulevik Soomega seotud ja mitte aastaks-paariks ja loodan kogu südamest kunagi kogu pere siia „integreerida“. Ja asi pole rahas vaid suhtumises ja 50 aastane erinevus vabaduse nautimisel on ikka sitaks tunda. Pole vaja kellestki üle sõita, pole vaja näidata, et mul on suurem kui sul jne. jne.
Muidu oli tore tööpäev- kuus tundi topelt kirja ja meenutama jääb seda suur ameerika maastur, kes tuli tankima ja peale seda, kui kell näitas juba 100 liitrit ja kui ma poleks tal mootorit seisma jätnud, oleks ta vist kogu tankla bensiini oma mootorist läbi põlenud. Osa legende on ikka tõesedJJ
Jällelugemiseni.
No comments:
Post a Comment