Isadepäev

Üldsuse tungival soovil olen sunnitud postitama oma muljeid Isadepäevast võõrsil. Taustal säriseb ahjus Isadepäeva praad ja ahjukartulid. Meeleolu pole veel ülev, kuid hakkab vähelhaaval ilmet võtma. Kui mu sisemine võitlus läbi saab ja võitjaks tuleb Saaremaa, siis seda enam, kui mitte ja võidab Mineralnõje Vodõ siis pole ka midagi teha. Eilse päeva tuju viis alla Egon Kauri napp allajäämine ja teine koht Walesi rallil ja ilmajäämine stipendiumist, mis oleks tulevikku silmas pidades suur abi. Tänase päeva tujutõstja on "siiamaani" Oti kihutamine ja võimas 6 koht, eks vaatab, mis võitlus geograafiliste punktide vahel toob.
Vahepeal oli Mägedi poiss You Tubesse postitanud oma rallikarjääri alguse videod, hea lahe vaadata
http://www.youtube.com/watch?v=P0W3QFY27Bs&feature=autoshare  Kadunud talent, my ass:)
Päev algas nagu iga teinegi, äratus oli ainult veidi hilisem ja eilse saunaõllede väljarookimine suust võttis kauem aega. Peale vestlust kodustega ja "Olukorrast riigis" kuulamist sõitsin mäest üles tundrasse ennast tuulutama. Vaatasin Tripmasteriga, et kodu on 17m. üle merepinna ja mäe otsa jõudes oli kõrgus 230m. Lühikese maa peale päris suur kõrguste vahe. Kolasin siis mõne kilomeetri üleval mäeotsas tundras ringi ja otsisin mingit vana asustuse kohta, mille poole viit näitas 200m.(Käisin vahepeal liha kastmas ahjus, kogu aeg põletan nukid ära vastu ahju lage, kui lusikaga tagant otsast tahan leent kätte saada).No nii, otsisin siis mööda tundrat seda kohta taga, kuid minu kujutlusvõime ei suutnud leida midagi, mis sarnaneks tuhandeaastase asulakohaga, ainult sammal ja kivid.
Maanteele seal tundras on ehitatud sellised sillad, mis on pöörlevatest rullidest. See on selleks, et porod ei saaks leelet panna oma aedikutest. Nad ei saa mööda pöörlevaid rulle üle tee minna. Nägin sellised sildu juba Horvaatias, seal olid küll väiksemad rullid-lammaste jaoks, aga eesmärk neil oli sama.
Nautisin siis veel seda vaadet ülevalt meie külale ja jõele ja mõtlesin, et viimane nädal enne kaamost, kui algab polaaröö ja päikest näeb uuesti alles veebruaris. Reedel vedas pomo mind ju jälle pubisse ja oli ka juttu sellest pikast pimedusest. Kõik seda ei talu ja vajuvad nagu letargiasse, loodan. et minuga seda ei juhtu ja mina talveunne ei vaju. Pubis rääkisin ka selle omanikuga, 60 aastane selline pikk ja kõhna eit, nagu Kunksmoor, et omalgi selle töö kogemus olemas ja kui töö üle pea kasvab, siis teab kust mind tööjuurest leida ja appi kutsuda nädalavahetustel. Nii pidigi mingi suurem üritus tulema 19. novembril vist koguni 100 inimesega ja oli teine üsna rõõmus selle pakkumise üle. Eks siis näeb, kas läheb diiliks või mitte, võib olla saab seda tühja aega millegagi sisustada.
Nii, mulle tundub, et minu pidulik praad on valmis ja ma võin asuda selle serveerimisele. Teiega kallid sõbrad aga lugemiseni.
Ja kes võitsi geograafiaalase mälumängu, siis seda pole vaja vist lisada. Eelista Eestimaist.

Head isadepäeva kõikidele isadele ja isakestele:)