Muljeterikas pühapäev

Kõigepealt siis värsked muljed laupäevaõhtusest esimesest tööööst kohalikus baaris. Sain omale nimelt tööotsa nädalavahetuste öödeks kohalikku baari-pubisse. Läksin siis kohale kella üheksaks ja olin peale omanikku ainuke inimene. Õhtu  esinejaks pidi olema Norra „trubaduur“ oma sündiga. Kell kümme ja ikka sama lugu, ei kedagi, meie kunksmooriga kahekesi. See omanik-Pirjo-on 65 aastane tädi ja pikk ja kõhn ja tuletab meelde kunksmoori. Minu töö oli saalis „jõhvikat“ teha. Ta tahtis küll kohe mind leti taha panna, kuid see kassaaparaat oma sadade klahvidega iga joogi jaoks eraldi ja kaarditerminaal ja norra keel ja kokside hinna siiselöömine üle mitme klahvi, kuna alkohol on eri maksuga ja toonik teisega jne. jne. Tänan ei, ma parem koristan saalis laudu. Seadused on siin karmid, siseruumides suitsu teha ei tohi ja uksest välja minnes ei tohi jälle alkoholi kaasa võtta, seda võib tarbida ainult siseruumides. Selleks puhuks on ukse kõrval selline lavats, kuhu siis nad oma klaasid panevad, kui välja suitsu lähevad tegema . Samuti ei tohi õhtu lõppedes oma lõpunijoomata koksi kasvõi tühja koola pudelisse ümber valada ja kaasa võtta. Üldiselt rahvas teab seadust ja aktsepteerib seda. Kell 11 saabus siis meie trubaduur ja kuna norra aeg on meie ajast tund maas, siis hakkas vähehaaval ka rahvas kogunema. Keskööks oli saal ikka rahvast täis, nii 30-40m inimest ja käed jalad olid tööd täis, leti taga oli pidev juhe ja kuna ka klaase varastatavat palju, siis oli klaasidest pidev puudus. Õnneks masin pesi klaase ja see tsükkel kestis paar minutit, alus klaasidega sahtlisse, uks kinni, nuppu ja paar minutit suhinat sahinat ja valmis. Kõige raskem on pestud klaaside viimine leti peale, kuna nad on tulikuumad. Vahepeal täitsin külmikuid õllega ja lonkuga, tegin selle suure masinaga kohvi termosesse, jooksin jälle saali klaase korjama, kuni oligi kell 2 ja pidu läbi. Rahvas vajus mölisedes laiali, ole mees ja korja ukse peal klaasid käest ära. Hea et keelt ei oska, ei tea mida nad mulle vastu mögisesid, kui ma neid inglises „noomisin“. Kunksul ikka raudsed närvid, et seni üksi kõigega hakkama sai ja nii kogu eelnev elu. Elu esimene baaritöö, kus käsi ei liikunud suu juurde kordagi, kuidagi õhkkond oli selline, ei tulnud mõttessegi töö ajal kas või lonks õlut võtta. Isegi kohvi ei joonud, keegi ei pakkunud ja ise ka ei küsinud, pärast oleks pidanud veel selle eest maksma. Nad on siin väga seadusekuulekad ja kõik liigutused käivad kassast läbi. Pool kolm oli saal koristatud, jalad väsinud ja tallad lõid tuld välja, tulevikus peab teised jalanõud vaatama. Ma olen vaadanud, et siin on vaatamata aastaajale lemmik jalanõu see kummist kaloss-Crocs või mis ta nimi oli, sellega on poes müüjad, meie service omad kooserdavad nendega ja ka konksul olid need kalossid jalas. Ma peaks ka Karepalt need Hille roosad kalossid siia vedama ja jalga venitamaJ. Kuna me polnud sõnagi rääkinud tasust, siis ootasin seda hetke huviga. Kunks pakkus välja 11€ tunnist ja tööl hakkan käima vastavalt väljakutsetele s.t. kui ta teab, et tuleb palju rahvast, siis helistab ette ja lähen kohale, muidu ei pea minema. Maksma hakkab ametlikult otse läbi raamatupidamise arvele ja pean talle viima koopia oma verokortist, mustalt ei julge maksta, kuna keegi võib kaevata, nagu siin kadedate maal pidi olema. Vähemalt saab igavad nädalavahetused sisustatud ja ei pea üksi kodus „jooma“.

Nüüd siis pühapäev. Ärkasin Ari sõnumi peale, et võiks siis alustada selle traktori sõidu koolitusega, mida ma ise eelmine nädal soovisin. Kell oli 10.40 ja paras aeg ärgata. Reede peale tööd andis Ari naine Leena kõik järgijäänud pirukad ja koogikesed mulle kaasa, kuna esmaspäeval ei saa neid enam müüa. Olin osa laupäeva hommikul ära söönud, kuid mõni oli alles ka tänaseks. Tegin paar singisaia ja siis asusin keelt limpsides piruka kallale. Meil on töö juures suur külmkirst täis külmutatud koogikesi hulgipakendis, mis siis hommikul seal samas ahju pannakse ja valmis küpsetatakse. Kõik on sellised lehttaignast täidisega( moos ja kreem jne) pirukad ja eriti head. Võtsin ka mustad riided kaasa ja panin masinasse pesema, ajasin auto sooja sulama ja siis hakkas kool peale. Kuna sinna Bobcati kabiini mahub ainult üks inimene, siis käis kogu õpetus käemärkidega. Õudsalt kift  oli sellega sõita ja lund lükata. Rooli pole, on kangid ja pedaalid nagu tankis. 10 minutiga oli põhimõte selge ja käed jalad hakkasid teineteisest sõltumata liikuma. See ongi kõige raskem, et kangidega juhtida põkat ja pedaalidega koppa ja kõik jäsemete liigutused ei saa olla sünkroonis vaid sõltumatud. Igatahes vahva ja nügisin seda lund tund aega, nii et Ari vaatas tüdinult pealt ja ära minna ei julenud ja mind iseseisvalt tööle  jätta ei saanud. Jälle üks asi selge ja mine tea millal seda veel elus vaja võib minna.

Siis oli ka auto sulanud ja kuiv, pesu pesnud ja kuna panin sauna programmkella nii tööle, et kolmeks- poole neljaks oleks saun soe, siis nii ongi, nagu ütleb Zenja Fokin. Lähen nüüd sauna ja Teile jälle lugemiseni.