Aasta kokkuvõte

Ja ongi aasta täis. Mis siis juhtunud on selle aastaga? Enamuse saab teada eelnevatest postitustest, üritan jätkata sealt, kus viimane jutt lõppes.

Käisin siis kohe juuni alguses Eestist tulles Utsjoel tollis ja tegin „veroilmotukse“, et saada Yaris Soome registrisse kolimisautona. Siis ei pea auto eest tolli maksma, Soome elama asuja saab tuua ühe auto maksuvabalt kaasa. Võeti ilusti avaldus vastu ja anti kirjalik tõend, et võin sõita 3 kuud Eesti numbritega Soomes. Paari nädala pärast tuli mingi ankeet tollist, kus siis täitsin samad väljad, mida olin juba korra teinud, ümbrik posti ja otsust ootama. Ja ootan siiani…..

Nn.“suvi“ möödus suure töö tähe all, siin on töö intensiivsus nii suur, et ei jõua saba ka sitaaugu peale panna. Ei loe kuu ega nädal, kogu aeg on juhe leti taga. Norralastele on siit nii odav osta, et ei tea, mida kõike tahta. Olen mõned korrad kassa aruandest vaadanud, 168 müüki 7,5 tunnise tööpäevaga on tavaline määr, iga 3 minuti tagant üks müügisündmus. Oleks siis tuttavad Toyotad, aga siin on kõik automargid, mida jumal on maailma loonud. Norra keelest saan ka juba vähe aru, rääkimisega on raskem. Elanikkond on siin vana ja valehammastega sisistamine teeks ka eesti keelest arusaamise raskeks, mis veel norra keelest rääkida. 16. oktoobril algavad siin norra keele kursused, ehk on abi. Augustis oli ka meie pomo ja põhiline jõud 2 nädalat puhkusel, oli sitaks raske ja närviline, aga hakkama saime. Telefone vastu ei jõudnud võtta, teenindasime ainult üle leti kliente.

Lapimaa suvi on lühike, kuid ilus. Jaanipäevaks läksid nn. kased (paari meetrised põõsad pigem) lehte,

augusti lõpus olid lehed kollased ja septembri keskel lehed enam vähem maas.

 

Nüüd on oktoober, lund veel õnneks pole, kuid hommikul on auto aknad enamasti jääs. Tundra on ilus, murakaid ja pohli tohutult, veel neid musti kuremarju, aga neid ei korja keegi, need jäävad lindudele. Nakatusin ka üldisest massipsühhoosist ja läksin karbike käes murakaid korjama. Veidi ajaga oli kilo marju käes ja kodus sügasin kukalt, mida raiskadega teha.

 

Värskelt maitstes oli maitse sitt mis sitt, selline lääge. Naabrite soovitusel panin karpi, valasin suhkruga üle ja sügavkülma. Eks siis näib, kas oleks õigem olnud kohe ära visata, või alles peale külmutamist. Viina hulka ka ei raatsinud neid panna, hakkas viinast kahju. Viskad marjad ära, pole suur lugu, valad aga pärast selle kodukootud mureli „lapoonia“ kraanikaussi, seda ei peaks süda vastu. Suure rallitamisega mööda tundra kõveraid teid kadus Yarise tagumine ilukilp ka veel ära, tellisin kalli raha eest uue, see tuleb ka marjade hinnale otsa panna. Kõige jamam on aga see, et kuu aega hiljem tundras käies oli keegi selle kraavist leidnud ja ilusti puu oksa külge riputanud. Nii et mõttetu investeering. Nüüd üks Yarise ilukilp üle, võite Hille käest küsida, müüb ehk poole hinnaga äraJ.  Korilusest veel. Koduhoovist korjasin suure toobi pohli, on ikka elu, koduhoovist, kujutad ette.

 

 

Ega midagi, muudkui pohlamoosi keetma, jõulud tulemas ja porolihaga pohlamoos ideaalne. Lugesin siis netist õpetusi, kuid iga tädi õpetas eri moodi: pane niipalju õunu ja niipalju suhkrut, teine jälle risti vastupidi. Üks käsib saumikseriga ära püreestada, teine jälle marjad võimalikult terveks jätta.  Zajebal, ühesõnaga. Tegin keskmiselt ja mina poleks mina, kui ma oma kiiksu poleks punaveini ja konjaki näol juurde lisanud. Käraks kees välja ja hõrk prantsuse maitsenüanss jäi alles.

 

 

Tehke järgi. Või ärge veel tehke, ma pole moosi veel maitsta saanud, seisab külmikus ja ootab jõulusid. Võib olla tuleb koos suhkrumurelitega sinnasamusesse kallata.

Seltsielu on nadi, või õigemini puudub üldse. Ja ega eriti ei igatse ka. Korra käis meie vandist mehhaanik oma Murmanski sugulastega külas, tegime saslõkki ja võtsime napsu, venelaste tehtud saslõkk on ikka jumala hea. Mõned korrad oleme Ariga pileti lollidemaale lunastanud ja ongi kogu moos. Sensatsiooni pole, peresidemed on tugevad, uut mullikat Soomes ei ole ja ei tule. VistJ Norras sai mõned korrad meres kala püüda. 75m. sügavuselt landiga. Heidad spinninguga landi nii kaugele kui jõuad, siis võid oodates kasvõi ühe suitsu ära teha, kuni see vajub ja siis alles hakkad kerima. Sellised punased ahvenad ja saidad ja tursad ja kasskalad hakkavad otsa.

 

Mingil ajal käisid suure lapse matkajatest sõbrad külas, olid siinkandis jalgsimatkal Kevon looduskaitsealal. Algul Kati helistas ja küsis, kas nad võivad tulla. Kui õige pilet on kaasa, siis miks mitteJ. Olin juba asja unustanud, kui ühel päeval keset tööpäeva helistati ja „siin me oleme“. Läksin veel töölt varem koju, et käin poes ja vaatan vandersellidele söögipoolist, kui poisid helistasid, et jääb ära, nad ei pääse oma auto juurde tagasi. Otse mööda rada tagasi 65km, mööda teid hääletades vist oma 150 km. Kes neid rääbakaid, nädala metsas elanud kolle oleks julenud peale võtta. Kuid kell 8 oli uus kõne, et keegi lihtsameelne Norras elav Sveitsi naine oli nad peale korjanud ja autoni viinud ja me ikka tulema paari kolme tunni pärast. Ja tulidki, mul poes ju käimata, pood oli juba enne teist helinat kinni, külmkapp tühi jne. Vähemalt saun oli soe, omletti sain ka teha ja kuulsat lenkki makkarat oli ka. Pilet oli poistel ka aus, liitrine Bacardy rumm, ja juttu jätkus kauemakski. Üritasime Katit mehele panna ja muidu maailma parandada. Päike hakkas juba tõusma, kui magama saime. Nemad panid lõunani, mul oli kuradi raske reede. Kaks vanderselli magasid toas, kolmas ei saanud rollist välja ja kobis hoovi palja maa peale magama, presendipalakas peavarjuks.

 

 

 

Nu fanatikiJ. Kui hommikul tööle läksin, ei uskunud oma silmi, auto, millega need kolm suurt kappi, pluss kogu varustus, liiklesid oli mikroauto Peugeot 107. Mina mahuks seal vist sõitma nii, et viskaks esiistme välja ja istuks tagaistme peal roolis ja siis oleks vist ka põlved kõveras. Kuidas nad sinna sisse mahtusid, aru ma ei saa. Ja siis põrutati sellega veel otse Helsinkisse 1350 km. Ei tea, kas üks mees ja kotid olid autos ja kaks jooksid kõrval ja kui tihti vahetused olidJ?

 

Augusti keskel oli tervise kontroll. Sama mis Eestis peab olema töötajatel iga kahe aasta tagant.

Kohapeal käis õde pabereid täitmas ja mõõtis, kaalus, kontrollis aparaadiga kuulmist. Kõik oli seni OK. Seni. Siis üks hommik sõitsime 45km. Utsjoele tervisekeskusesse verd ja kuseproove andma ja paar nädalat peale seda oli arsti vastuvõtt. Soo-soo, jaa-jaa jutt ja siis põrutas: veresuhkur 8,2, diabeet ja vererõhk 158/102. Uurisin, kas peab kohe hakkama siia graniidi sisse auku uuristama või on veel lootust kas või korra kodused üle vaadata. Arutasime siis seda asja ja enese lohutuseks arvasin, et põhjus on öösel joodud Jaffas. See ju magus jook ja ei tulnud selle peale, et see võib mõjuda. Nii et 12 tundi söömata ja JOOMATA on tõesti oluline. Vaatamata sellele lohutusele olid ikka närvid läbi ja sai mitu õhtud mööda diabeetikute foorumeid kolatud ja ennast haigemaks mõeldus, kuni ära tüütas ja valdavaks sai mõte: kuniks eluJ. Niipalju küll, et magusad saiakesed, suhkur ja limonaadid on minu menüüst siiani kadunud, kuigi suhkruasendajaga kohvi on jõleda maitsega. Mida kõike ei pea enne kellasid üle elama. Vererõhk on küll seni olnud pigem madal kui kõrge, kuid peale  diabeetilist diagnoosi seda mõõta on ka naljakas. See lööks ka päris Kalevipojal numbrid lakke. Igatahes sain arstilt vererõhu jälgimise passi, tellisin netikaubamajast Omroni aparaadi ja asusin siis ülepäeva mõõtma ja märkmeid tegema. Türi, ma ei või, nagu tõeline penskar. Terve september ja oktoobri algus otsa ja numbrid jäävad 125 kuni 145 ülemine ja 70 kuni 85 alumine. Hüpertoonia, my ass. Septembri keskel käisin Ari juures õhtust söömas, rostbeef ja täidetud šampinjonid, jäätisetort, magus latte ja head viskipaugud otsa, kuni tuli jutuks see minu „diabeet“. Kuna Aril on seoses oma sünnijärgse haigusega riistad kodus olemas, siis mõõtsime minu veresuhkru ka ära. 5,7 ja kogu moos. Kohe kergem hakkas, kui peale söömist selline näit oli, elu oli jälle lill ja võisin graniidiuuristamise riistad kuuri tagasi viia.  9. oktoobril käisin veretestil Utsjoel. Kell 9 hommikul mõõdeti näljasest peast veresuhkur ära, oli 5,7, võeti laar verd veenist, siis joodeti sisse 700ml. mingit magusat pruuni glükoosilahust, ukse taga lugesin kaks tundi Alenderi raamatut, siis uuesti laar verd veenist ja nüüd ootan vastuseid. Aga oluliselt kergem on olla. Kuigi arsti aeg oli ka see päev, siis see oli kuhugi saadetud ja pidi ise ühendust võtma. Kogu see vererõhu mõõtmise ja passi täitmise jant jäi seekord arutamata. Igaljuhul enesetunne enne ja peale „diabeeti“ on olnud suurepärane ja järjekordne tõdemus, mida rohkem arstil käid, seda haigemaks jääd. Poleks seda tervisekontrolli olnud, elaks oma õndsa teadmisega raudsest tervisest edasi. Nüüd aga mõtled igale torkele haigusloo külgeJ

Nüüd tollist. Ootasin otsust siis kuu ja kaks ja kolm ja ei midagi. Kuna Hille ohkis oma Yarise punni taga, siis otsustasin, et Avensis Eestis müüki, Yaris tagasi Eestisse ja ostan siit omale mingi rimuka, millega saab kasvõi poodi taarat viia. Siin ju taara kallis, purk 0.15€ ja plastpudel 0,40€. Avensis läks paari päevaga, poleks uskunud, ju siis oli hind liiga madalJ. Hakkasin siit siis autot otsima, korralikumatel on ikka hind „mine perse“. Min. läbisõit 350 000 km jne.jne. Nii kui oli mõni sobivam auto, siis oli asukoht veel hullemas perseaugus, kui siin meil. Mõtlesin, et sõida mitu tuhat kilomeetrit vaatama ja siis saad aru, et on pildistatud siledat poolt, teine külg on nagu pulli söögi ämber mõlkis. Raske, raske. Müüa on raske ja osta veel raskem. Viskasin siis ülemusega nalja, et see müüks oma auto mulle , mul vähem sõitmist ja otsimist ja temal rikka mehena hea võimalus uus auto osta. Järgmine päev pistis käe pihku: deal. Imelik oli taganeda ja ega muud suurt teha ka polnud. Vähemalt on teada auto, ideaalselt hoitud, pomo paras autopede ka, nii kui miski kriuks on, nii kohe remont. Saab eluaegse garantii ka veel lisaksJ. Siis läks kiireks, reedel oli diil, laupäeva hommikul kott kokku ja punniga Eesti poole. 800 km. sõitu, kerge 30€ uni Nuttulinna motellis,

 

 

hommikul kuuest jälle kettasse, veel  550 km. ja pühapäeval kell 17.00 olin kodus. 10 päeva puhkust tehtud ületundide eest. Paari päeva pärast tekkis küll küsimus aknast vihma vaadates, et voodis läpakat kõhu peal hoida oleks ju võinud ka siin Soomes, aga sai vähemalt juuksuri ja hambaarstil käidud. Asi seegi. See aelemine läks ruttu ja oligi tagasisõit. Aasta on ikka nii palju muutnud, et nüüd sain sadamas isegi Hillele musi antud, ei tulnudki pisarapurset, ainult kerge klomp oli kurgus. Hakkan harjuma vist. Igavene vaev oli käeotsas kohvrit kanda, õnneks saatsin raskemad asjad postipakiga Soome, aga ikkagi oli raske. Helsinki sadamast taksoga raudteejaama, sealt tunni pärast rongiga Jyvaskylasse 3,5 tundi ja seal ootas mind Ari uus auto, jälle punane ja jälle see S….Kell seitse sain sealt tulema, sõitsin paarsada kilti ja peatusin sealsamas odavas motellis. Nüüd oli ainult 10€ kallim ja anti 5 voodiga suur peretuba. Nagu kolme karu muinasjutus, ainult printsessi polnud magamas. Hommikul start ja õhtul kuus kodus. Järgmine päev nõudis ajule restarti, et mitte nii äkki töömaailma sukelduda ja reedel siis peale pausi esimene tööpäev.

Nüüd kõige naljakama juurde. 9-dal, peale veretesti sõitsin veel 200 km. Ivalosse, et teha ära registritoimingud ja auto oma nimele vormistada. Soomes on see väga lihtsaks tehtud, vaja ainult teh. passi B osa, 11.2€ ja kogu moos. Keegi ei küsi, kust saa need paberid said, ei mingit volitust ega midagi. Kui sinu käes on teh.passi mõlemad osad, oled järelikul auto omanik. Sellepärast peabi a osa olema autos kaasa ja b osa kodus luku taga. Liikluskindlustus on siis kirves, alustaja maksab täie rauaga ja minul oleks aastane liikluskindlustus üle 600€. Õnneks sain Eestist IF-ist kindlustusajaloo sertifikaadi, mis tõestab eeskujulikku liiklemist Eestis ja selle alusel kantakse need boonuse Soome üle. Minule määrati siis siin vastavalt 60% boonust. Ja kuigi ma olen kogu oma teadliku elu mõelnud, kes kurat selliseid autosid ostab ja veel hullem, kes kurat nendega veel sõita tahab, siis lõpptulemusena on Ari uue ja minu uue auto nimi loomulikult SAAB. Jestas küll, never say neverJ

 

Aasta kokkuvõte siis: pole viga. Ainult 4 aastat veel. Talvine kaamos on köki möki, nii kui nii oled ruumis sees, kas õues on pime või valge on kama kaks. Suvine polaarpäev üle kahe kuu on palju hullem, kui 27/7 päike sirab taevas. Magamistuba on nagu pommivarjend ära pimendatud, muidu olla ei saa. Suvi sügis tundras on ilus, aga talv on parem. Lumi, mootorsaan, kalapüük, äge. Ootan juba lund ja talve. Igavene pikk jutt sai seekord, tegelikult jäi veel palju huvitavat rääkimata, kui maja omanik käis juulis suvepuhkusel ja mina kuu aega kuudis elasin, aga aitab küll.

 

 

Seniks aga jälle lugemiseni ja rohkem pilte : https://picasaweb.google.com/103259551624536242329/Nuorgam#

Pool aastat jälle möödas

Pool aastat jälle möödas, hea põhjus tagasi vaadata. Raske on detaile meenutada, aga üritan siis sealt jätkata, kust eelmine jutt lõppes.

Etteruttavalt võib öelda, et siin saab tõesti veel maipühade aeg saaniga sõita ja jääalust püüki harrastada. Seda sai ka siis igal nädalavahetusel teha, kuigi kõik püütud kalad jagasin ära, ei ole just väga suur kalasööja.

Aga nüüd järjekorras. Kuni munadepühadeni ikka sama rutiin: tööpäevadel töö ja kodu, nädalavahetustel lühem või pikem matk lollidemaale. Pühadeks lennutas Finnair siia Hille ja Jaana, käisin neil Ivalo lennujaamas vastas. Õnneks olid ka ilmad head, päike paistis ja sai siis nende seltsi nautida. Esimene päev möödus siis kelkudega tundras, Ari kelgul oli saan taga ja minu muksud istusid seal. Saani põhi oli küllaltki hõredalt laudadest kokku klopsitud ja pärsis naljakas oli vaadata peatuste ajal, kuidas naissoo persevahed olid lund täis tuisanud.

Saime ka mõned kalad, minu omadele oli see esimene kogemus elus üldse kala püüda. Hillele hakkas isegi luts otsa, mis siin on nii halva kuulsusega, et meeste seltskonnas tavaliselt kustakse talle pele, enne kui tagasi visatakse. Ei tea miks, aga nii see siin on.

 Järgmine õhtu oli pidulik vastuvõtt Arile ja Leenale. Mina tegin ahjupraadi põhjapõdra lihast, Jaana küpsetas sokolaadikoogi ja pärast Hille pesi nõud puhtaks, kõik tegid võimetekohast töödJ.

Kolmas päev käisime siis Norras matkamas, kõigepealt Vadsö ja selt edasi Vardö.  Vardö on väike linnake  Jäämere ääres (või on korrektne öelda Barentsi mere ääres?), asub saare peal ja sinna viib merealune tunnel järsu languse ja järsu tõusuga. Jääle ilus olo maailma äärekese peal.

Siis olidki need õnnepäevad läbi, jälle väike matk Nuorgam-Ivalo-Nuorgam 500km. ja „lesepõlv“ jätkub.

17. aprillist lõppes tööleping VMP-ga ja kuna see pooleaastane tähtajaline tööleping oli nende poolt peale surutud, siis ei leidnud ka mina enam põhjust nendega lepingut pikendada. Kuigi nad seda oleks soovinud, nende teenistus ju tööjõudu rentida. Selle rendi värgiga on see jama ka veel, et seal pole puhkust ette nähtud, kuna nad ju ei tea rentija töögraafikuid. VMP maksab ainult puhkuse kompensatsiooni ja vabad päevad pead ise siis töökohas kokku leppima. Aga ega midagi, 18. aprillist olen otse Samimootori hingekirjas tähtajatu lepinguga ja ka palgatõusuga.

Maikuu möödus jäähoki MM-i tähe all. See on soomlastele nii suur sündmus, et isegi kärbsed ei lenda sellel ajal. Ka mulle kingiti nn. „Suomi pelipaita“ ehk siis Soome koondise mängusärk, mis siis pidi mängude ajal seljas olema. Lõppkokkuvõttes sai somme taktitundeliselt tögatud, kui nende unelmad purunesid. Nad võtavad seda hoki värki ikka kuradi tõsiselt ja isiklikult, pomolgi on kodus Jari Kurri originaal higine mängusärk koos autogrammiga, mille mõned aastad tagasi oli mängujärgselt oksjonilt 400€ eest ostnud. Arumaeisaa.

Kohe maikuu algusest hakkas ka jant Soneraga peale ja see kestab veel siiani. Nimelt oli vaja VMP-lt üle võtta see netipulga leping. Poolteist kuud sai pabereid täidetud ja mailitud ja helistatud ja lõpptulemusena saatis Sonera mulle ettemaksu arve 340€, mille pidin ära maksma, et leping oma nimele saada. Arvestasin,( tagantjärgi tarkusena võib öelda, et valesti tegin)et see raha on 2 aasta pulga kasutamise raha ja liiga suur. Ühesõnaga saatsin nad kõik kukele ja saatsin avalduse Sonera tütarfirmale TeleFinlandile, mis pidi olema Sonera võrgus töötav odavoperaator. Sealt tuli ettemaksu arve “ülla-ülla“ 700€, jälle üks paber prügikasti ja järgnes kõne DNA klienditeenindusse ja sealt tehti selgeks, et kui kliendil puudub Soomes nn. krediidiajalugu, siis võetaksegi igaks juhuks ettemaksu, et mõni saatana migrant nende pulgaga leelet ei pane või kusagil välismaal megaarvet ei tekita andmeside siirdamisega ja nende puhul on see ka kuni 700€ jne.jne. Ega midagi, tuli kogu oma uhkus alla neelata ja uuesti Sonerale avaldus teha, et saada Sonera Täysnetti teenus kaheks aastaks koguhinnaga 306,90€. Ainult paar nädalat ootamist ja reedel sopsas postkasti ettemaksu arve. Arvake kui suur? Õige, 600€ tahab Sonera oma  krediteerimist kahe aasta jooksul ja kui teised operaatorid hakkavad sellest igakuist maksu maha arvama ja sisuliselt sa ei pea lepingu lõpuni kuumaksu maksma, siis Sonera juttude kohaselt hoiab tema seda raha tagatisena lepingu lõpuni enda käes ja tagastab selle siis kui lepingu peale kahte aastat võid lõpetada. Nüüd ei teagi mida teha, kas maksta see raha ära, või üritada tööandja käest midagi „välja pressida“ või leida mõni külamees, keda Sonera usaldab ja teeb lepingu oma nimele ja mina hakkan siis talle maksma või on veel mingi variant. Vot nii on lood suurte firmadega ja nende umbusuga . Küllap on mõni kallis kaasmaalane neile mütsi pähe tõmmanud, et selline umbusk. Igatahes see tarina veel jätkub.

Järgmine „üllatus“ tuli Soome tollilt, postiga tuli määrus, kus oli konkreetne jutt. Kas Avensis Soome arvele koos kõikide maksudega või 10. juuniks auto maalt välja. Arvestasin, et kõik tollid ja muud maksud ületavad auto väärtust ja sellepärast oli otsus lihtne. 24. mai õhtul kell 18.00 startisin Eesti poole. Tomtom näitas Helsinki 1250km ja laevapiletid olid broneeritud reedeks viimasele laevale kella üheksaks õhtul. Sodankylas peale  tankimist hakkas just Ott euruviisu ajama ja kuna läpakas ja netipulk olid kaasas, siis sai teeäärses parklas kogu see „Kuula“ , nagu kästud, ka  ära vaadatud ja „kuulatud“ Päris võimas oli igatahes.

  Poole maa peal, kusagil Oulu külje alla sai siis ka väike uni ära magatud. Seal oli vähemalt õhk hingamiskõlbulik, enne seda, seal Kemi kandis, kus on suured paberivabrikud, ikka haises nii kohutavalt, et meie Kehra on lausa parfümeeria kauplus.

Hommikul siis edasi ja lõunaks olin Helsinkis. Lootsin küll saada varasema laeva peale, kuid reede õhtul on see rumal lootus, kõik Kalevipojad ju kodu poole teel ja laevad välja müüdud. Lõppkokkuvõttes pole see autoga läbi Soome sõit midagi hullu, Jyvaskyla-Lahti-Helsinki kiirteed on  vähe närvilised ja sõelujaid 130km/h peal parasjagu. Aga eks Eesti liikluse karastus aitas.

Nädal kodus möödus ruttu ja töiselt, kolhoos vajas mehe käsiJ. Sai küntud ja külvatud ja sõnnikut laotatud ja põllumaad sügiseseks saagiks ette valmistetud:)

Üldiselt mõjub see Eesti elu oma ellujäämise võitlustega ikka masendavalt küll. Enne igat euro väljakäimist tuleb mõelda, kas veab järgmise palgani välja, pea läheb halliks mõtlemisest, mida võin omale lubada ja mida mitte. Tegelikult jube kahju, et tänapäeva inimesed 21 sajandil peavad Eestis sellist elu elama. Millega me olema jumala välja vihastanud, ei tea.

2. juunil siis Yaris istumise alla ja tagasi oma Soome kodu poole. Laupäeva õhtul auto rongi peale ja pühapäeva hommikul olin Rovaniemis. Oleks olnud meeletus selle „punniga“ omal jalal läbi Soome sõita. Sellest Rovaniemi-Nuorgam otsast 560km sai juba sitaauguni. Kuna hommik oli ilus ja päikeseline, aega oli ka küllaga, astusin läbi siis ka sellest Jõuluvana maailmast, mis Rovaniemi külje alla on otse polaarjoone peal.

Tõeline turistilõks, mis töötab aasta läbi. Ka Jaanipäeval kõlgutab Taat vist oma kontoris jalga ja kasseerib raha Jaapani turistidelt, kes temaga koos pilti soovivad teha. Huvitav mitu vahetust neid vanasid on, et aasta läbi rabavad pappi kokku lüüa. Santa Claus is here, my ass.

Lõunaks olingi tagasi Nuorgamis, päike siras suurest rõõmust ja kased hakkasid juba imepisikesi lehti külge võtma, ikkagi 3 juuni jubaJ, kuigi teeääred veel lumevalle täis.

Sünnipäev möödus vaikselt, läksime laupäeva õhtul kõik koos oma tööka kollektiiviga pubisse, kus pidi olema mingi meloodilist heavyt mängiva pundi kontsert, mis nagu oli arvata, jäi bussi rikke tõttu ära. Igal maal on sama põhjus, kui ei viitsi kuhugi pärapõrgusse sõita, igatahes „Dark Night“ etteaste jäi ära. Keskööl, kui 10. juuni algas, tellisin kaaslastele väikesed paugud ja oligi kogu moos.

Kogu juunikuu on olnud „normaalne“ Lapi suvi: sooja 5-6 kraadi, vihm, tuul nagu F-1 tuuletunnelis jne. Erand oli Jaanipäev, soomlaste suurim püha. Kuigi ametlikud päevad olid laupäev-pühapäev, oli ka reede siin töövaba päev. Nagu ma aru sain, sõltumatu kalendri kuupäevadest, on Soomes Jaan reede ja laupäev. Ja nagu issanda õnnistuseks olid siin need 3 päeva juunikuu pea ainsad päikesepaistelised ja soojad ilmad, temperatuur tõusis lausa 17-18 kraadini. Sai siis saunatud, jõe peal lõhet püüdmas käidud (tühjad pihud ), Eestist toodud hundijalavett pruugitud, nii et tavaline Jaan.

Jaani järgne töönädal oli iseseisvuse proovikivi. Ari ja Leena võtsid nädala puhkust, sõitsid Ivalosse oma mökki ja nii tuli see pühadejärgne norrakate laviin omal vastu võtta. Norrakatel Jaani pole ja nad ei saa kuidagi aru, mis keset suve kogu Soome 3 päeva surnud on. Igatahes firmat põhja ei lasknud, kedagi õnneks perse ei saatnud, kuigi närvilist olukorda oli küllaga. Kirjutasime ja joonistasime saami keeles, aga kõik said oma "kabulad" kätte, eks selle ajaga hakkab juba norra keel ka külge.

Nädalavahetused õllevines on juba ära tüüdanud ja seekord otsustasin teha  ühe Norra tripi, 130km. Batsfjordi. Täna, pühapäeval 1. juulil, oligi sobiv enesetunne, Yarise paak oli poolenisti täis ja keskpäeval startisin põhja suunas. Sügisel samas kandis käies oli super vaated, nüüd oli veel ilusam.

Üleval fjordide peal pole veel lumi sulanud, Termikate "Juulikuus lumi on maas" võiks võtta saamide hümniks,jõed voolavad mägedest alla kolinaga ja hingesopis oli ka lootus äkki mõni lõhepoiss kaasa osta. Unistuseks see jäigi, kalast oli vaid hais sadamas. Igatahes hämmastav kogemus 1 juulil teha lumememme.

Igatahes see nn.“lumejänku“ ehk valge Yaris sobis sinna keskkonda imehästi, kuni tagasiteel näitas kompuuter, et bensiini jätkub 80 km., koduni aga 120 km.  Selle kuradi punni paak on ju ainult 40 liitrit ja nendest näidiku kuubikutest ei saa ka aru. Näitab kahte kuubikut ja hetk hiljem on juba üks ja seegi vilgub. Igatahes kui kompu näitas järelejäänud tee pikkuseks 14 km ja koduni oli 26 km ja kuubikud muudkui vilkusid, ei pidanud närv vastu, keerasin Tanasse siisse ja tegin elu kallima bensiiniostu:11,19 liitrit ja 163,37NOK, ütleme pea 2€ liiter. Aga hingerahu maksab ka midagi. Teinekord lihtsalt targem, ei lahku kodunt pooliku paagiga, eriti kui see veel nii väike on.

Nii. Nüüd ongi lühike kokkuvõte senistest tegemistest tehtud, kell on kümme minutit üle kahe öösel, päike sirab taevas, paras magama minna, ilusa nädalalõpu rikkus ära ainult kuradi hispaanlaste võit jalka finaalis. (Kallis poeg, ära võta südamesse, I love you tooJ)

Jällelugemiseni

Kalapüügist ja võitlusest trollidga

Kui teised käivad Ibizal pidu panemas, siis mulle tuleb pidu pakiga koju kätte, küll "Ibise" nime all, aga pole vahet, pidu on pidu. Pakk jõudis kodunt siia alla nädala ja reede õhtu oli sobiv aeg siis tänu Hille lahkusele  Ibisega  tutvust teha. Maitses sama hästi, kui enne ja lollidemaale viis ka sama ruttu, nii, et kvaliteet on endiselt kontrolli allJ. Käisin ka suure veana reedel peale tööd tühja kõhuga poes ja nüüd on kapp kokku ostetud head paremat siiani täis. Vaimusilmas nägin, kuidas katan laua hõrgutistega, keedan ehtsat inglise teed, avan härduses jebiitsa, kuid tegelikkus piirdus ühe tarretises lihaga ja kurgi tomati salatiga, mis on ka iseenesest maitsevad. Sii oli kõht täis ja kalasaiad jäid paremaid aegu ootama. Aga reede lõppes siis tavaliselt või siis ka ebatavaliselt. Kui nooremana viisid jalad peale teatud koguse manustamist „lahingusse“, siis nüüd ainult teise tuppa voodisse, nii, et kuidas vötta, mis on tavaline ja mis mitte, tähtis on, et "vötame mönuga".

Laupäeva hommik vajus kuidagi pikaks, ärkasin ja tukkusin edasi, ärkasin ja tukkusin edasi, kuni pool kaksteist kuulsin hoovist saanimootori plärinat. Hüppasin voodist välja ja nii oligi, Ari oli maja ees ja kutsus kalale. Egas midagi, palusin omale 10 minutit aega, ajasin päkapikud suuõõnest sitalt minema, kiirelt suusariided selga ja jälle tänu Hille pakikesele oli nüüd mul lausa oma kiiver olemas, ei pea laenatud potiga sõitma minema. Nii et kiiver, kindad, prillid-kelk käima ja tundrasse. Ari oma naisega ees ja mina siis teise kelguga järele. Oma 20 km. pidi sõitma, kuni jõudsime õige järve äärde.

Töökaaslane Kimmo oma naisega kükitasid juba seal ja egas meilgi muud, kui  auk jäässe ja õng vette. Kalastada sai ainult kelgu varjus, sest kuigi päike siras taevas, oli tuul nii tugev, et tahtis kiivrilt värvi ära viia.

 Kuigi jah, siin lagedal tundras on kogu aeg kõva tuul, ükskõik kust poolt ta puhub, midagi takistamas pole, sile väli kuni silmapiirini.  Tuleb ausalt tunnistada, et mulle oli selline talvine kalapüük esmakordne, sestap andis Ari ka mulle vahendid, mis koosnesid tibatillukesest ridvakesest ja tamiili otsas olevast läikivast 5cm suurusest landist ja veel selle küljes olevast 10 cm pikkusest tamiilijupist konksuga, kuhu otsa siis mulle pandi 4-5 punast ussikest, mis pidid olema elavad sääsevastsed vist. Lant tuli lasta vastu põhja, siis tõsta 20 cm. üles ja see pidigi paras püügisügavus olema, et tõugukesed jäävad põhjast 10 cm kõrgusele. Edasi pidi kogu aeg ridvaga jonksutama, et lant liiguks ja helgiks ja kutsuks kalu ussikesi sööma ja alatu pettuse tulemusena konksu otsa jääma. Kala mida püüti, oli „rautu“, ega tal õiget eestikeelset nime pole vist, ta on ainult põhjamaa järvedes ja jõgedes levinud, tahab hästi külma vett. Kõige täpsem vaste oleks vist jõeforell, sest näeb sama moodi välja, on samasuguse punase lihaga ja maitseb ka sama hästi.

Jonksutasime siis 2 tundi, mille käigus Kimmo ja Ari said kumbki ühe kalakese, mis oli ilmselgelt ebaõnnestumine, sest tavaliselt tuleb seda kala ikka kotiga. Kuna Ari kannatus katkes, siis kimasime koju tagasi, Kimmo jäi naisega veel jonksutama, eks esmaspäeval kuuleb, kuidas läks.

Kodus tagasi ja iga laupäevane rutiin, saun jne. Õhtul üheksaks läksin siis juba neljas kord oma kohakaaslust tegema kohalikku pubisse. Pirjo käis reedel kutsumas, et kuigi programmi pole, on Norra noorus rohkearvuliselt pidutsema hakanud ja ta ei käi enam asjast üle. Üheksast poole kaheteistkümneni tiksusime niisama rahulikult, kui siis hakkas tulema. Autotäite kaupa ja tuleb ja tuleb ja tuleb. Kusjuures nad on enne ennast juba parajalt ära sättinud ja tulevad ilma õueriieteta kusagilt eelnevalt peolt, maikade peal. Üldiselt oli jooming heal Neeruti tasemel, kus ikka kakeldi ja oksendati jne. See oli siis ikka esimene tõeline töö öö mulle, õnneks on siin  ametimehe vastu respekt ja kaklusi lahutades ja matse uksest välja visates ei kippunud keegi mulle vastu koonu andma. Noh eks ma natuke suur ka nendega võrreldes ja kui näevad, et koll norra keelt ei mõista ja pursib ainult vigast inglist, on peaaegu paar meetrit pikk ja kaalub ka 120+ kg. on mõistlik alistuda, sest instinktid ütlevad, et muidu võin haiget saadaJ ja seda need noored viikingid kardavad. Kui siis see kaos lõppes ja tuled põlema panime, nägi pubi välja nagu lahinguväli või nagu üks õige Manchesteri pubi peale kaotatud kodumängu. Naersin veel., et siin peaks olema trappidega betoonpõrand, et saaks survepesuriga põranda ära pesta. Igatahes, kui pool kolm koju jõudsin, mõtlesin järjekordselt, et enam ei lähe, pole enam see iga, et öö läbi Norra „trollidega“ maadelda, kuid kui Pirre jälle paluma tuleb, siis murdun kindlasti. Samuti 170€ kolme õhtu eest kulub ära.

Üks rõõmus uudis veel. Pubis sain teada, et Tamperes Olvi tehases hakati minu Guinnessi rekordi kinnitamise puhul tegema uut õlut, et seda ülepõhjamaalise tähtsusega sündmust tähistada. Nimelt, kes veel ei tea, siis Guinness Word Records kinnitas mind EU-s kõige põhjapool elavaks eestlaseks. Miks nad selle nii lahja tegid ja miks nad purgi peale mingisuguse püssiga tondi joonistasid, jääb mulle segaseks. Oleks võinud ju küsida, mul endast palju paremaid pilte:)

Pühapäev on tänu reedesele Ibiza diskole ja laupäevasele öö „trolliwrestlingule“ kuidagi amööbne. Magad küll tunnid täis (arvestage ise: kolm magama ja vanainimene peab ikka 9-10 tundi magama), kuid selline poolpehme olemine on ikka küljes. Otsid tegevust, koristad elamist, pesed pesu, keerad terassi peal hambad vastu päikest ja nii see aeg läheb. Ja päike on siin hele ja soojendab juba päris ilusti. Kuigi kohalike jutu järgi õige talvehooaeg alles algab ja tuleb veel lund ja tuisku jne. Kõige kõvemad mehed on minevikus veel  juuli alguses jääpeal kala püüdnud ja see on igaaastane, et kui Lõuna Soomes veetakse 1. Mai pidustuse ajal grill välja ja hakatakse liha kärsatama, siis siin minnakse nagu üks mees jääpeale neid „rautusid“ püüdma. Saab imet näha, kahe kuu pärast on selge.

Jällelugemiseni Nuorgamist

Kaamos läbi, päike paistab üle mitme kuu

See nädalavahetus on olnud muljeterohke, nii ,et on , mida jagada.

Kõigepealt astus reede õhtul tööjuures uksest sisse mees, kaart näpus, Mõõtkava oli enamvähem sama mis gloobusel ja küsis otse teed läbi tundra Ivalosse. Jutt käis inglise keeles ja lisaks sellise mõõtkavaga kaardil, kus Nuorgami ja Ivalo vahe on 5cm(250km) on raske teed näidata. Osutasin käega lõunasse, et sinna on vaja suunduda, mäest üles ja aina edasi. Siis küsis ta ööbimisvõimaluse kohta ja ma juhatasin ta meie kohalikku puhkekeskusesse, kus saab mõistliku raha eest voodis magada. Ei-ei, vastas tema, ma ei kavatse ööbimise eest maksta, mul kõik asjad kaasa, kus on vaba lumehang, kuhu ma uru võin kaevata. Mind hakkas asi huvitama ja uurisin siis lähemalt, mis mehega tegemist ja kust tulek ja kuhu minek. Selgus siis, et tegu Hispaaniast pärit ekstreemmatkajaga, kes kavatses siis suuskadega kõndida läbi tundra see 250 km. Oli lennanud siis Malagast Helsinkisse, sealt Ivalosse ja siis sealt rentinud kelgu ja suusad ja liinibussiga jõudis Nuorgamisse.  Mul kohe süda hale ja kuna ise ka ekstremist, siis ristisin ta rääsuks ja võtsin enda juurde öömajale. Kuna paar tundi oli veel tööpäeva lõpuni, siis istus ta meie kohvikus ja ootas. Kella kuue ajal siis hakkasime minema, mina ees ja vedasin tema rakmetega kelku, räädu lonta lonta järele, teine kelk järel ja suusad õlal. Kodus kohe ahi kütte, saun sisse ja andsin siis räädule oma kasutamata külma toa, ta kiitis, et tal on -40 magamiskott. Igaks juhuks tegin ikka ukse ka lahti ja lasin soojal tühja tuppa voolata, mine neid Hispaania -40 kotte teab, pärast on hommikuks kange. Jätsin siis räädu asju lahti pakkima, ise läksin poodi süüa ostma. Võtsin siis grillribi ja muud nipet näpet ja kodus siis keetsin kartulit juurde. Serveerisin siis oma räädule korraliku õhtusöögi: liha ja kartulit ja kurgisalatit, kõrvale praetud rukkileiba, mille küüslauguga üle hõõrusin. See meeldis raipenahale kõige rohkem. Peale rüüpasime punast veini ja elu oli lill. Hea oli vahelduseks rääkida inglise keeles, tubli praktika oli.

Siis jõudis asi niikaugele, et oli aeg sauna minna. Kuna ahi oli juba 3 tundi kütnud, siis laval oli 100 kraadi sees. Tegin ühe sutsu ära ja lülitasin ka kerise välja. Vaatan, räädu ikka ei tule. Uurin siis, mis jokutab, tema vastu, et kardab, on kuulnud igasuguseid lugusid soome saunast ja üleüldse pole ta enne elus kordagi saunas käinud. Egas midagi, õlale võtt ja räädu lavale. Kraad oli siis juba 80 ja minu jaoks juba sutsu jahe, räädu aga ohkis, mis jube, et kohe sureb. Viskasin siis sutsu leili ka ja kuidagi ikka sai oma 5 mintsa laval oldud. Räädu üritas põhjendada oma hirme, et kuumus muudab naha tundlikuks ja kõvas külmas matkates läheb raskeks, mina vastu, et ole vait ja istu ja kogu seda soojust endasse, siis vead ehk kuidagi Ivaloni välja.

Pärast istusime läpaka ees, ma näitasin oma pilte ja eriliselt elavnes ta Hispaania pilte nähes. Ta nimelt just Marbellast pärit ja ühel pildil juhuslikult ka tema maja peale jäänud. Eriti kummaline oli vaadata hispaanlasega pilte Tarifast, kus me sukeldumas käisime ja mis on EU kõige lõunapoolsem punkt, istudes ise sohval Nuorgamis, mis on EU kõige põhjapoolsem punkt. Jutust tuli veel välja, et ta on käinud jalgrattaga matkamas talvel Norras-Oslost Nordkappi, veloga läbi lume ja Lõuna Ameerikas ja plaanib järgmine aasta läbi Siberi jalgrattaga matkata. Üritasin küll teda maha jahutada, et kui ta sellest Ivalo matkast terve nahaga pääseb, siis pole tark tegu oma õnne proovile panna ja üksi Siberisse seiklema minna. Keegi seal taigas keelt ei oska ja piisab kui tuhande kohatud inimese hulgas on üks mölakas ja ongi lips läbi, pole ratast, pole asju ja pole enam elunatukestki. Ei tea, kas aitas, ega vist, katsu sa neid explorereid ja discovereid tagasi hoida.

Pool üks läksime magama ja hommikul kaheksast üles. Kuigi laupäeva hommik ja vaba päev, siis korraliku inimesena söötsin räädul ikka kõhu korralikult täis, aitasin asjad kahe salvoka vahel ära jagada ja lehva lehva-läinud ta oligi.

Õnneks oli õues ainult paar kraadi külma, mis teda väga kurvaks tegi. Ta lootis ikka 20-30 miinuskraadiga seiklema minna, et asjast ikka kogu raha eest mõnu tunda. Andsin veel õpetussõnad kaasa, et kui ikka peresekellad löövad, siis helista 112 ja ära peale seda telefoni välja lülita. Päästjad suudavad äkki siis sind seal lumeväljadel ära positsioneerida ja üles leida. Igatahes siiani pole helikopteri mürinat kuulda olnud. Mehe nimi oli Santiago Garcia ja ülikooli haridusega mehena õpetab ta hispaania keelt 18-20 aastastele õpilastele. Kas koolis või kursustel, see jäigi selgeks. Kogu navigeerimise varustus oli tal siis see kaart, kus kogu Lapimaa oli pöidla suurune ja kompass, mille ta oli Ivalost enne siiatulekut ostnud ja mida ta kasutas oma sõnul esimest korda elus. Aga kuna kogu tema matk kulgeb mööda tähistatud mootorkelgu radu, siis loodan, et ta ära ei eksi.

Istusin siis neli tundi toas ja tiksusin niisama. Lõpuks ei pidanud närv vastu ja sõitsin autoga üles mägedesse ja käisin nagu vana indiaanlane lume seest suusa ja kelgu jälgi otsimas, äkki räädu juba siinsamas hätta jäänud, kuigi selle ajaga pidi ta oma 15-20 kilomeetrit juba matkata jõudnud olla.

Ei leidnud ei räädut ega jälgi, aga veidi tuiskas ka tundras ja mootorsaani rajad on jäiselt kõvaks trambitud, nii, et sinna jälgi ei jäägi.

Ülejäänud päev langes ikka samasse rutiini, saun, õlled jne. Magama jäin vahepeal laua taha sohva peale juba pool seitse, kuid lõplik uni tuli peale „Kiirabihaiglat“

Pühapäeva hommik rõõmustas 10 külmakraadiga ja päikesepaistega. Nüüd võib ka meil Nuorgamis öelda, et kaamos ehk polaaröö on läbi. Kuigi geograafiliselt tõusis päike meie laiuskraadil juba 17 jaanuaril, siis tänu mägedele jõudis päikese pisikene ülaserv minu aknast sisse paistma alles täna, s.t. 12 veebruaril. Päevad on juba suhteliselt pikad, tänavavalgus kustutatakse kell pool üheksa ja kella nelja ajal näeb veel hädapärast väljas lehte lugeda. Esimene looduse ime on siis edukalt üle elatud, jääme ootama järgmist, kus kaks kuud päike ei looju ja magamiseks tuleb aknad musta mati värgiga üle värvida. Mul juba üks purk varutudJ

Peale hommikusi toiminguid otsustasin siis teha selle aasta esimese pikema matka Norrasse. Siit siis 40 km Tana Brusse, mis on meile lähim Norra alevik ja siis piki jõe vastaskallast 70 km. Utsjoele ja sealt siis tagasi Nuorgamisse. Vot selline ring oli plaanis teha. Kuigi poole tee peal hakkas mu toyopeedil  bensu tuli põlema, siis jõudsin kolme tunniga ilusti koju tagasi ja kütteresurssi jäi veel ülegi. Ei taha selle tankimise peale kohe mõeldagi, reedest tuli uus koorem bensiini ja hind on siin juba 1,8€, nii, et teadke, mis teid ees ootabL

Jõe vastaskaldalt tegin ka meie Nuorgami külast mõned pildid. Minu onn on seal taga näha, kes oskab vaadata, see valge viilkatusega maja.

Siin on näha selle punase küüni ja punase sauna vahel, keskel

Kodus tagasi, otsustasin teha esimest korda vist oma elus manna putru. Täiesti iseseisvalt kohe. Kindluse mõttes ikka guugeldasin ka enne ja tegin siis sellised käigud. Potti sorts väga ekstrat süütuneitsi õli, sorts vett, näpuotsaga soola ja lusikatäis suhkrut ja pool liitrit piima, lasin kogu aeg segades peaaegu keema tõusta ja valasin sinna väga vähe haaval veerand klaasi mannat, samal ajal ikka kogu aeg segades. Siis veel tükike võid ja kergel kuumusel 10 minutit segada ja valmis ta oligi, ei liialt vedel, ei liialt paks, selline paras ja sic. ei mingeid tükke. Hille, kirjuta see omale üles, kui tahad teha tükkideta putru, saladus on neitsi õlis ja segamisesJ. Kuna poes oli ainult ploomi moos väikeses purgikeses, siis olin sunnitud putru sööma ploomimoosi ja külma piimaga. Tuleb tunnistada, et oli ikka hea küll, ikkagi oma tehtud. Kahju ainult, et maasikamoos on poes liitrises ämbrikeses, ei kannata osta, läheb käest ära, ei tea millal järgmine kord pudrutegemise vaim peale tuleb.

Nii siis läkski see päikeseline nädalavahetus, teeme tööd ja elame edasi. Porod on ka aedadesse kokku korjatud, varsti läheb nottimiseks ja siis saab värsket liha. Oi nämma, Rudolf, ma armastan sind:)

Kuradi, kuradi külm on

Üha enam kostub nurinat, et miks itimehel enam itte ei tule ühtejutti, nagu varem. Kurat, rutiin on saabunud. Saaksin iga päev kirjutada kaks rida: ärkan 8.15, kusen, pesen, söön, lähen tööle, tulen töölt ja kõik on vastupidi- söön, kusen, pesen ja lähen magama. Kõik.

Huvitav oleks võib olla teiste jaoks kõiki tegevusi lahti kirjutada.  Magan ikka veel üksiJ omas voodis, mis on  kitsam, kui meil Vahtras olid aiateibad. Hea, et sai kodunt kaasa võtta tatrapadjad, neid on hea vormida ja aitavad rahulikku und nautida. Telefoni äratus on „Metallica“, parajalt jube, et mitte sisse magada, aga ega sellises nn. "preclimax" või "postclimax" vanuses nii kui nii und ei ole. WC naudingud on võrreldamatud, samuti hommikused veeprotseduurid. Me saime vist viimati hommikuti SOOJA dussi all käia siis, kui me elasime minu kadunud ema korteris peaaegu 20 aastat tagasi, oli vist nii, kalli? Aga ära võta seda norimisena, et ma meenutan õudusega, kuida ma Vahtras külmadel talvehommikutel kopsikut ämbrist välja raiusin, et silmist une välja saaks pesta, ükskord me dussame Vahtras nii kui niiiii! Vaatasin mõõtjat ja vett kulub iga kuu 3,5m2, ei tea kas see on palju või vähe või paras?

Hommikusöök on ka paras rutiin. Alguses oli röstimata röstsai, nüüd armsad naabrid laenasid oma üleliigse rösteri  ja saan saia röstida. Reeglina 2 viilakat. Hing nutab koduse saia järele, mida siin Soomes pole olemas, sellist valget kodusaia ma mõtlen. Siis  ühele peale keeduvorsti 2 viilu ja teisele viilutatud sinki. Tass kohvi ja vsjoo. Üks kahest plastikust kohvitassist, mis ma kodunt kaasa võtsin, otsustas prao sisse visata ja seisab kasutuna, teine töötab veel seni. Kui see ka läheb, pean hakkama otsima tassi, mis on siinsetest sõrmkübaratest veidi suurem.

Tööle minek on tipa-tapa, 250 sammu. Hetkel on ilm külm, 20-30 vahel kõigub, kuid tuul on tugev, mis teeb selle külma talumise üsna raskeks. Panin tähele, et  tuulepisarad kippusid hommikuti jäätuma, nii, et pidi käsi näo ees hoidma. Hakka või suusamaski kandma, see on igaks juhuks kaasas. Tööl tavapärased protseduurid, öösel saabunud kaup lahti pakkida jne. jne. Neljapäev ja reede olime ilma pealikuta, käis teine Helsinkis Kaha  OY „messil“, mis seisnes laevaga Tallinna reidile sõitmises, lubaduste andmises, et me ikka müüme teie asju aina rohkem ja nõretame tänust teie külalislahkuse eest. Tuttav teema eelmisest elust, selle vahega, et nüüd ei käi nendel „kaminad, suminad“ üritustel mina, vaid kohalik pomo, sisu pole aastatega muutunud, issandast mõjuvõimuga kauplemine juJ

Muidu läks iseseisvuse eksam päris hästi olukorras, kus norrakeelses keskkonnas ainuke keele oskaja oli majast väljas. Pomo naine  Leena  oskas numbreid peaaegu ühest kümneni, minu panuseks pidi jääma inglise keel ja oskus norrakate joonistusi õieti tõlgendada jne. Õnneks asi nii hull ei olnud ja saime hakkama ainult ühe umbkeelsega, kes pidi oma soovide selgekstegemiseks pildi joonistama ja see juhtus ka alles reede õhtul kolmveerand kuus. Nii et „Gratulerer, reservedelerl“ Selgus ka , et Norra Toyota esinduses on töötunni hind 150€, selle pärast nad siin kõik käivadki. Arenguruumi veel on , Eestimaa!

Koju jõuan mõni minut peale kuut ja kuigi viibin tööl 9 tundi, siis vastavalt muudetud töölepingule läheb kirja 7,5 tundi+0.5 tundi lõunat. 1 tund läheb iga päev riiulisse ja selle eest saan siis vajadusel palgalisi vabu päevi puhkusele lisaks. Võiks ka iga päev kell viis koju tulla, aga see teeb õhtud veelgi pikemaks ja igavamaks ja jääksin ilma ka võimalusest vabu päevi saada, kui kas või armsad lähedased mind visiteerivad.

Esimene asi on oma küttekoldele tuli alla teha. Kuigi elekter kütab ja temp on toas keskelt läbi 20 kraadi, siis selle pursuikaga lööb ruttu tempi 25 peale. Mõnus, selles eas ja olukorras tahad juba parema puudumisel kasvõi ahjult sooja saada, kuidagi ei tahaks kampsuniga toas olla. Puud siin on kuradi kallid, kott kasepuid on 6.5€ ja vähemalt 10kotti kuus kulub ikka ära, kui iga päev kütta. Lisaks elekter  uugab nii kui nii. Külm jaanuar vähendas minu auditeerimata kasumit 1100kw/h võrra. Ainus mis lohutab, et minu kulud selles kesamökkis on suhteliselt väikesed võrreldes kolleegidega, kõik arvestavad püsikuludeks suurusjärku 1000€ kuus. Arenguruumi on.

Õhtusöök on tavaline nn. „poissmeeste“ stiil. Kas siis omlett peekoniga, praetud leib küüslauguga, kartulikrõpsud, võileivad, suure tahtejõu korral ka makaronid vorstiga, nädalas korra kodune lihakonserv, kui on soodukas, siis ka ise soolatud lõhe, kõiksugu nakki, grilli ja muud makkarad ja vahel ka keedetud kartul, kurgi tomati salat hapukoorega, mille nimi siin on „smetana“  Kindlasti ei puudu selle juurest klaasike punast veini, mida on otstarbekas osta 3 liitrise pakiga ja siis panna kapi peale iseloomu kasvatama. Vahel kasvab, vahel ka mitte ja klaasist saab kaks, kolm.

Õhtusöögi kohustuslik kõrvaltegevus on kõik foorumid ja näoraamatud läbi kammida, vastata küsimustele ja ise küsida tehnika alastes foorumites ja urgitseda sõbrannade postide kallal näoraamatus. Parim oli viimane, kui „kalevipoegade“ naised "laikisd" videot,  et „sexa net“ Kas suhkru, tatra, moraali ja mõne muu kriisi kõrval on ka duracelli kriis vääJ

Ega siis enam palju aega polegi, ahjul siiber kinni, arvutis AK käima, pool kümme Skype kodustega ja on ongi aeg koti peale minna, kas siis „red tubega“  või ilmaJ

Ja hommik algab jälle „Metallicaga“.

Nii ma elan siin päevast päeva ja kel soov ühineda ja keeled suus, siis :Welcom to Finlandia, mul majas ruumi küll:)

P.S. "Kalevipoegade" naiste vastu kasutan juriidikat: kõik tegelaskujud on väljamõeldud ja sarnasus päriselt eksisteerivate inimestega on juhuslik.

Suur aasta kokkuvõte

Viimasel ajal enam muud ei kuule, kui kus on uued kirjad sõgedate külast. No ei tule itimehel enam itte ühtejutti, selle asemel proovin teha ühe tagasivaate möödunud aastale. Tagasivaadet elule on vist vara teha, pealegi oleks sellel siis ainult üks peatükk:“Naised minu elus“ See nõuaks aga suurt mõttetööd ja et kedagi mitte unustada ja solvata peaksin tegema copy-paste nimede raamatust, ühesõnaga eelinformatsiooni peale laitsid osa naisi selle mõtte juba eos maha, nii et piirdun siis ainult meenutusega aastast 2011.

Algas see suure rõõmusõnumiga. Peale 8 kuulist kodus istumist tegi inimene, keda seni oma suureks sõbraks pidasin, ettepaneku tulla tööle. Suure õhinaga alustasingi 5 jaanuaril tööd puutööga tegelevas ettevõttes OÜ Valdepol. Kuigi kodunt tööle ja tagasi iga päev 35 km. korvas selle metsik tahtmine midagi ära teha. Ärevaks ei teinud mind siis ka ametinimetuse ja tööülesannete "nii öelda" puudumine. Eks ta üks rezisööri assistendi amet oli: "prenesii, podai, idi nahui", nagu vanasti öeldi sellise amööbse olukorra kohta. Palka ei küsinud, olin rahul sellega, mis anti. Mõte liikus kõrgele ja kaugele, eriti olukorras, kus sõnad planeerimine ja eelarve olid otsustajate jaoks võõrsõnad. See Ikarose efekt saabus paari nädalaga, kui kael, mis pead pöörab, teatas kõrgilt, et mis see minu asi on kuidas meie oma osaühingut majandame. Nii sulas vaha, suled lagunesid koost ja langemine jaanuarikuisesse jäisesse vette oli pehmeltöeldes valus. Kuigi pea püüdis veel vingerdada palju suutis, jäi seekord kael peale: peale pikka ja kurnavat positsiooniheitlust selles kaevikusõjas oli minu viimane tööpäev 17. mai. Kuigi viimane kuu kruvisin hommikust õhtuni ja sadade kaupa plekitükke diivani jalgade külge ja oleksin olnud nõus seda ka poole väiksema palga eest edasi tegema, oli töölepingu lõpetamises kirjas karm tõde, et ei vastanud kvalifikatsioonile katseajal. Jäigi hämaraks, millist kvalifikatsiooni minult oodati aga kuna see on tagasivaade aastale, siis suur tänu Silver ja eriti suur „special thanks“, Eveli, et te minu sealt ära ajasite. Äkki oleks vuristanud pinsini kruvisid kinni.Kuigi saatus võib olla vahel pikaldane, olen kindel, et kui mitte enne, siis viimasel kohtupäeval mõistetakse kõigi üle kohut ja igaüks väärib õiglast kohut vastavalt oma teenetele. Kui ikka karma võlg tekkib on asi "sitavaata"

Nii olingi siis rõõmsalt vastu suve jälle „jalamees“. Ilm läks ka juba soojaks ja Eesti riik tipsutas töötukindlustust edasi, nii palju, kui seda veel eelnevast perioodist saada oli.

Nii nagu papil on kohustuslik lektüür piibel, oli mul CV- Online ja CV Keskus.Iga päev ja mitu korda, et „äkki“. Aga nagu teada, „äkki“ tuleb ainult junnu püksi.

Kuid siiski, ühel suvepäeval see "junnu" tuli AS Stiki näol ja vajati „varuosade müügijuhti“. Just minu eriala, kiire pilk üle oma CV ja juba vajutasingi klahvi“Kandideeri“. Paar nädalat praadimist ja lugemist“INBOX“-ist, et „kahjuks ei osutunud valik Teie kasuks“ igale poole saadetud kandideerimistele vastusteks. Igal juhul suur tänu Teile Viru Õlu, kes ei vajanud mind laohoidjaks( ei tea kas omasid siseinfot, et ma Viru Õlut ei joo), Grossi Toidukaubad, Erimell, FEB, Lektus ja paljud teised. Andke andeks, kui kedagi unustasin, ma mõistan Teid, 56 aastast, kes suudab veel ainult 10 aastat Teid teenida, pole kellelegi vaja.

Ja siis see kauaoodatud kõne: olen oodatud vestlusele, et kaaluda minu sobivust müügijuhi ametikohale Stikis. Panin ennast valmis, nagu läheks kirikusse pihile, kordasin mõttes kõik palved üle ja lõpptulemusena läks kõik kenasti, õigemini nii nagu oli oodata. Leidsime ühise keele ja nägemuse tuleviku osas, kõigi näod särasid, nagu oleks kadunud poeg üles leitud ja kahe nädala pärast tuli kõne, et me ei vaja müügijuhti, juhime oma müüki ikka ise edasi, ikka kindlam ja kuivem tunne kuidagi. MOTT. Tagantjärele pilguga, veelkord aitäh, härrad Tublid, selle otsuse üle. Ei tea, kuidas neil läheb, kas juhtidel on ikka kindel kurss?

Siis jälle lugemist samal igaval teemal: kahjuks ei osutunud Teie valituks ja soovime edu järgnevaks jne. jne. Äkki see edu soovimine lõpuks aitaskiJ

Kuni jälle üks erialane töö minu väikeses armsas linnas, Linnuse Autokeskus ja varuosa müüja. Ka seal jõudsin  vestlusvooru ja ka seal oli peale vestlust tunne, et lähen kohe koju valget pluusi triikima ja pükse viikima. Siis sain aga äraütlemise, mida võtan kui komplimenti: kahjuks olete meie jaoks ülekvalifitseeritud, me vajame kedagi lihtsamat, kes oskab ainult filtrit riiulist letile tõsta, õige filtri leidmisega saame ise hakkama. Tagantjärele aitäh, Sirli, selle otsuse eest.

Kuna hädaga pidi karu lausa kärbseid sööma, hakkasin oma CV-d saatma lausa kentsakatesse kohtadesse: Põhjakeskuse Oomipood( see pidu lõppes enne kui alata sai- vestluse käigus väga meeldiva omanikuga selgus, et Ohmi seaduse tundmisest ei piisanud, kuigi seal leti taga igavlemiseks ja küünte viilimiseks poleks ka seda vaja teada). Sellegipoolest suured tänud.

Siis Elion. Põhjakeskuse müügimees. Edukas telefonivoor ja kutse vestlusele. Tagantjärele õnneks ei, suur tänu, proua Luule.

Ja nii see nutune sügis tuligi ja hõimuvelled oma abistava käe ulatasid. Kes tahab täpsemalt teada, kuidas kõik juhtus,peab esimesest postitusest alates lugema hakkama, seal on kõik kirjas. Nüüd siis  Jõulud läbi,( ha-ha, sai Saaremaal käidud, Kuivastut mäletan, Kuresaare on juba ähmane, Sõrve säär jumala udus) vanaaasta õhtu pere keskel veedetud samas veinimõisas Barton Guestieri , kus meie kuulsused ( algul oli kõik valge-valge ja lõpp oli nii punane-punane:))), Jaanika lõikas soengu „poluboks vperjot“, mis peab hea välja nägema järgmise lõikuseni Jaanipäeval,  (milline sõnademäng, Jaanika lõikas Jaanipäevaks), ummisjalu põgenemine 1.jaanuaril lennuki peale, sest uus hüvastijätt oleks vanadele närvidele liig, mis liig. Pealegi vanutab tuutsimine näonahka ja tekitab kortse, mina tahan ikka endiselt vahetevahel Nõiakivis oma konkurentsi võimet  kontrollidaJ

Nii see aastake siis möödus ja andku need mulle andeks, keda ma unustasin ja jätsin nimetamata ja Teie, keda ma nimetasin, Suur Tänu Teile, magage rahulikult, ilma Teie kõigita poleks ma praegu pagulane, aga see eest materiaalselt kindlustatud, kurvalt õnnelik (kui selline staatus võimalik on) aga see eest motiveeritud, igatsev, kuid see eest jälle täis tahet midagi ära teha ja elada sellise looduse keskel, et vahel võtab hinge kinni ja tuleb hingata üle ühe korra. Ja nagu ütles üks mu sõber(seni veel sõberJ): nüüd me võime omale kõike lubada:DDD

Uh-uh, pikk jutt sai kohe. Siin all on kommentaaride koht, andke aga julgelt teada, millest kuulda tahate, muidu ainult sama jutt: kirjuta midagi. Aga arvestage sellega, et anonüümselt kommides teeb mu masin teie asukoha IP aadressi järgi kindlaks ja kui pahasti ütlete,  siis: „Sven tuleb Jaanitulele ja Hiid-Ansip  on selle kõrval poisikeJ“

Jällelugemiseni, Nuorgam, Lapland, Finland, öö vastu 10 jaanuari

P.S. Ma ei loe kunagi oma jutte üle enne postitamist, viimistlemine viib selle eheda mõtte minema,kui mõned vead on sees, siis sorry, tai anteeksi.