Selleks, et kõik ära ausalt rääkida, tuleb alustada algusest. Kell kaheksa hommikul sain auto rongist kätte, käisin läbi Rovaniemi VMP osakonnast, näitasin näo ette, et kõik on korras ja pool üheksa alustasin matka Nuorgamisse. Navi näitas 540km. Kohe Rovaniemi piiril olid need polaarjoone tähised ja Jõuluvana kodu viidad, tegin südame kõvaks ja kimasin mööda. Töö ootab, kingitused tulevad hiljem . Algul oli jälle nutune ilm, selline meie tatt, kord sadas vihma, siis jälle mitte. Mida põhja poole, seda selgemaks läks. Ivalost alates tulid “porod“ tee äärde, asi hakkas tundra moodi välja nägema. Kiirusepiirang oli pea kogu tee 100 km/h, nii, et sõit läks lauluga. Keegi võiks Jüri Homenjale öelda, et ta võib pinsile minna, Hommenium 3 oli autos mitu tundi järjest ja kõik laulud on filigraanselt järgi lauldud, võin kunagi, kui veel tagasi tulen, teda asendada. Või siin Lapimaal mingis pubis tema laule lauldaJ. Niisiis, peale Rovaniemit jäi Jõuluvana, peale Ivalot ja Inarit põhjapõdrad, siis veel mõnisada kilomeetrit ja viimane jääkaru jäi selja taha näljaselt järele vaatama ja tee keeras maailma serva taha, jõudsin Utsjoele. Otse läks tee üle silla maailma lõppu, Norra, mina pidin keerama paremale (hea, et mitte pahemale) ja veel 45 km. ja olingi kohal-Nuorgam. Kell oli pool kolm, päike kõrges taevas, parkisin auto Samimootori hooldejaama ette ja sain aru, et olengi peaaegu maailma lõpus ja vana elu lõpus, või siis hoopis uue elu esimese päeva alguses. Vaatan siis oma Toyota pilguga seda Lapi Bosch Service esindust ja ainuke emotsioon on: perseauk ja maailma lõpp on see koht. Tutvustan ennast ja peale ekskursiooni mulje süveneb: perseauk, mis perseauk on see koht-järelikult tööd on sitaks. Mustus, kõik on segamini, põrandad on sitta täis, Nurga Andrese järgi nutab see koht. Firmas kolm pisikest varuosa laopinda, enamus täis Nokian naastrehve. See on kogu äri alus. 95% kliente on norralased ja just käib rehvivahetuse hooaeg, norrakad elavas järjekorras „odavate“ rehvide järgi. Huvitav tähelepanek: kõik on Nokian naastud, lamelle ei usaldata. Tegin kohe pomole promo Bridgestone lamellide peale, võttis kukalt sügama. Kogu värk on üles ehitatud juba 40 aastat siin Samimootoris norralaste teeninduse peale. Nagu pomo ütles, sõidavad soomlased enne 500 km. Rovaniemi remonti, kadedus ei luba soomlasele raha jätta.
Nüüd nukram osa. Peale firma tutvustust oli esimene emotsioon kohe koju tagasi sõita. Mokk maas, lasin siiski oma uut kodu näidata. Ilus maja, suur, kaks suurt tuba +suur avatud tuba köögiga+ kunku +WC+ saun, mis korjab ikka 110 kraadi sisse….aga. Pakin asju lahti ja leian linade ja patjade vahelt kellegi poetatud üksiku „Orava“ kommi. Tavaliselt olen mina pannud kodus lastele vahel kommi padja peale ja nüüd selline leid. Kõik emotsioonid olid hetkega laes. Kui öelda, et pisarad voolasid, siis on see väga tagasihoidlik kirjeldus, nutsin ikka päris tõsiselt, meeleliigutus oli mega. Kõige tipuks tuli samal ajal pomo Tv antenni tooma ja nähes, et ma pole võimeline läbi pisarate rääkima, pani antenni maha ja lahkus vaikides. Uskumatu, kui raske on olla eemal inimestest keda sa armastad. Järjekordne tõestus, et kadunud asjade väärtust mõistad siis, kui nad on kadunud. Suutsin siiski tuutsides asjad lahti pakkida ja kuna on elektriküte, mida ma pean ise maksma, siis tekitasin kohe ühe külma kütteta toa, kuhu panin tühjad kastid ja asjad, mida ma hetke (õllekast ja 5 liitrit Saaremaa viina)l ei vaja. Käisin ka tulevasest tööpaigast läbi ja vabandasin pomo ees, et selline üliemotsionaalne kohtumine äsja toimus. Sai aru, kuigi pole Tallinnast aga ikkagi inimene.
Ülejäänud oli juba lihtne, käisin toidupoes: piim, kohvimasin filtrid, Fairi. Kodus panin sauna sisse, avasin „Aramise“, tegin laari kohvi ja nüüd siis timmin brändit, saunan ja kirjutan seda juttu. Ei tea kui kaua aega võtab, et teenitud raha hakkab lämmatama koduigatsust ja üksindust. Saatsin koju ka sõnumi: Kaua kestab meie Eesti riik, kui tema kodanikud peavad selliselt ennast elus hoidma. Lohutuseks vastas Hille: „ära muutu kibestunuks, ehk kolime varsti kõik sinna.“ Kõrvus kumiseb Nod99 erakonna loomise etenduse osa: „Minge kõik perrrse, Teie, kes te olete asja niikaugele viinud ja Teie, kes te seda vaikides kõrvalt olete vaadanud“.
Luban, et ainult 4cl „Aramist“ veel ja siis tuttu. Homme s.t 14 oktoobril, kümneks Utsjoele 45km. politseisse, ( see on avatud ainult reedeti 10-13.00) et saada see Soome oleskeluoikeuden todistus , mis maksab 47 € sulas ja on edasiste asjaajamiste aluseks. See saadetakse postiga nädala pärast peale tausta kontrolli Soome „koju“.
Kell 13.45 on Osuspankkis aeg, et avada arve pangas. Pank on siin avatud paar päeva nädalas ja siis ka ainult mõned tunnid. Saab kiire olema. Kui saab nädala poärast politsei tõendi kätte, siis on vaja veel magistraat, KELA ehk sotsiaal ja maksuamet, mis asuvad kõik 500 km Rovaniemis, kuid pidi saama ka neti kaudu asju ajada. Saab imet näha.
Positiivset ka. Loodus on tõesti hingemattev. Lubasin endale esimesel võimaluse Nikoni pro-peegel tagasi osta, sellega oleks tööd sitaks. Nordkap on siinsamas, mõnisada kilomeetrit, Põhja Jäämeri on ainult 30 km. kaugusel, Levil (300 km. ehk rjadom) on MK etapp M+N slaalomis 12-13 november, pomo ütles, et meil on seal mökki ja piletid olemas. Usun et saan ennast selleks ajaks emotsionaalselt korda, olen ju kohaneja ja võitleja tüüp. Armastan teid kõiki.
P.S. Juhuslikult laulab Chalice taustaks lugu :“Epilaator“: Minu parim sõber on puts. Max iroonia.
Nuorgam, 13.10.2011 kell 22.52. Ei tea millal saan postitada? Võrku pole, ootan „Mokkulat“ ehk netipulka.
No comments:
Post a Comment