Mokkula käes

Täna jõudis siis kauaoodatud "mokkula" ehk netipulk minuni. Värisevate kätega avasin karbi, torkasin USB pesasse ja kui kõik oli valmis, vajutasin: Connect. Kurat, ta küsis PIN koodi. SIM kaardi peal polnud midagi kirjas, lappasin kõik paberid läbi, leidsin saatelehe pealt käyttajatunnuse ja proovisin-vale ja järele jäi veel 2 proovi. Närvid läbi, helistasin Mägedile Eestisse, tal poeg Elisas tööl. Poiss, kurim, tööl kella 20.00-ni. Nii pikki minuteid pole ammu olnud. Vahepeal helistas juba Hille ja tundis huvi, miks ma netis pole. Pool üheksa proovisin siis uuesti ja sain Marguse kätte.

(Hakkan vaatama nüüd AK-d, hiljem jätkan).

Ta soovitas proovida 0000, riskisin kaotada veel ühe võimaluse kuid proovisin siiski ja opsti, hakkaski tööle. Kurat, ma pole ammu juba nii rõõmustanud, nagu väike poiss, kes saab esimest korda midagi head:). Esimene proov oli www.err.ee ja pilt ees. Jee, saab ikka olla koduste asjadega kursis. Hea, et oli VGA juhe ka kaasas, sai läpakas teleka taha ühendatud ja vaadata telekast Eesti pilti. Speedtest net näitab küll kiirust 0.7 mega alla ja 0,4 üles, kuid ju siis piisab, et pilt korralikult ees püsib.

Nüüd siis kohalikust elust. Kõik voolab maru rahulikult. Kliendid ootavad järjekorras, keegi ei mögise.
Varuosade otsimine ja norra keelne suhtlemine:) võtab aega, Google translate aitab. Kohvi ja saiakesi saab personal tasuta piiramatus koguses, mina olen piirdunud ühe ahjusooja lehtaignast õunataskuga ja tassi kohviga poole päeva ajal. Kui hommikul kohe pannakse pirukad ahju sealsamas leti taga on kogu tuba piruka haisu täis. Kohe hommikul roomab kogu küla töölisklass meile kohvile, see on ju küla ainus kohvik. Ma pole vaadanud, palju neile see kohvi ja saiake maksab, aga kassaaparaat koliseb kogu päeva. Kõik makstakes kaardiga, sularaha ei tunta eriti, lähim ATM on Ivalos, mõnisada kilti. Üks pokkerimasin on ka nurgas nagu Soomes tavaks ja norrakad on eriti agarad mängijad, neil on omal maal see keelatud, käivad siin mängimas ja kilkavad nagu lapsed, kui kollikud sahtlisse kukuvad. Aru ma ei saa neist, masin on ju nii programmeeritud, et teda võita pole võimalik. Oinad. Hinnatase on hirmuäratav hoolduses: silla reguleerimine 157€ jne. Ja tööd on küll, sest Norras on veel kallim.  Homme reede ja 2 vaba päeva tulemas. Ei kujuta ette, mida teha külas, kus elab 130 inimest ja ühest otsast teise on paarsada meetrit. Pesu olen juba ära pesnud, koristada veel pole vaja, voodi on nii pisike, et mõni kohalik lesk siia ära ei mahu, ei tea, küll ma "keksin" midagi. Lisan pilte ka oma varasematele postidele. Jääge heaks.