Teekond maailma lõppu

Tänasel vabal pühapäeval sai siis ette võetud matk maailma lõppu. Aga nagu ikka, alustame algusest.

Reedeõhtune Saloonipesä Pubi külastus vol.3 õnnestus. Kabakas oli lahti ja isegi mõni inimene oli istumas. Sai siis paar õlut sisse libistatud, boss tegi ka 2 napsu konjakit välja, sai kuulatud soomlaste kohustuslikku karaoket ja pool kolm oligi pidu läbi. Kokkuvõttes suuremat sorti vennastumine bossiga, nii et oli lausa piinlik kuulata seda kiidulaulu. Tundub, et neil on vedanud minuga selles tööjõu kriisis siin LapimaalJ. Igatahes sellise suhtumise pealt ei tahaks küll neid alt vedada ja siit leelet lasta, nii, et minu tulevik Lapimaal jätkub ilmselt pikka aega.

Laupäeva hommik oli veidi kuivavõitu, kuid Pirkka Jaffa aitas välja. Planeeritud koristamisest ei tulnud ainult midagi välja,. Leidsin piisavalt põhjuseid, et seda mitte teha. Eks ta üks tiksumise päev oli, kuni  kella viia ajal hakkas kodumaa äia sünnipäeva pidama. Veebikaamera sätiti lae alla ja nii minagi sellest pidusöögist virtuaalselt osa võtsin. Isegi koer lasti tuppa kaamera ette eputama. Kahju, et lõhnad üle veebi ei levi, isuäratav ahjuliha ja kapsad olid laual. Ega kaua ma seda pidusööki jälgida ei saanud, oma saun sai soojaks ja egas muud, kui lavale kobida seda millist vaadet Norrale jälgima. Kolm sutsu sai seekord tehtud ja „Karjala III“ aitas soojust salvestada. Une Mati tuli seekord eriti vara ja kell 9 olin juba koti peal.

Õnneks enamus elektroonilise seadmeid oskavad ise kella keerata, nii, et hommikul oli vaja vaid 2 kella õigeks sättida. Vihma ladistas ja plaanid reisile minna tundusid luhta minevat. Tegin tule kaminasse, sõin mõned saiad ja ka vihm otsustas järgi jääda, nii saingi keskpäeval startida põhja poole. Ega kindlat sihtkohta polnud, kõik pidi selguma töö käigus. Kui jõudsin Tana Brusse ja pidin otsustama, kas vasakule üle silla või otse põhja poole. Vaatasin oma kaarti ja otsus sai tehtud, otse põhja Berlevagi, veidi üle 100 kilomeetri. Ja tuleb tunnistada, et ma ei kahetse ühtegi ärapõletatud bensiiniliitrit. Seda Norra loodust ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Tee tuletas meelde Monte Carlo rallitrassi, ühel pool kaljusein taevasse ja teisel pool kusagil all Põhja Jäämeri. Kui kunagi sukeldumisega lõpparve tegin ja naersin, et näe kõikides ookeanides on sukeldumas käidud, ei arvestanud ma Jäämerega, teades, et siia ma nii kui nii kunagi ei satu. Nüüd aga sõites kilomeetreid selle ääres ja nähes pea kümnete meetriteni  läbi paistvat vett ja põhjas siblivaid suuri krabisid, siis mine veel kurat tea, mis mõtted võivad pähe tulla. See Berlevag on selline väike alevik, muidugi suurem kui Nuorgam, palju ilusaid väikesed maju, kõik on ilusti korras, igas hoovis mastis Norra vimpel lehvimas. Nagu muinasjutu maa. Kogu aeg oli mõte peas, et kui kodused siia külla tulevad, on see koht, mida ma tahan neile tingimata näidata. Sellest looduse võimsusest läks lausa meel härdaks. Kümned sillad, mille alt voolavad löhejõed ookeani, kosed, mäed, fjordid, viimase peal vaated jne. Berlevag on aga tõesti maailma lõpp, navigaator näitab lõppu, edasi teid ei lähe, edasi on ainult serv, maailma lõpp, kus kõik läbi saab ja alla kukub ja mina käisin selle serva peal ära. Ega ma serva taha ei julenud vaadata, nii et ei saa ma ka öelda, mis seal maailma lõpus on, aga vähemalt ilus onJ

Kuna nüüd kellad keeratud ja pimedaks läheb tund varem, siis saigi enamus tagasiteed pimedas sõidetud. Lõikasin näppu telefoniga, millega saab enam vähem pilte teha. Kuna see Sonera kõnekaart välismaal ei tööta, siis lülitasin telefoni välja ja kui tekkis vajadus pilti teha, lülitasin oma 5800 uuesti sisse. Tõehetk tuli siis, kui föön PIN koodi küsis. Automaatselt lõin oma igapäevase pini sisse ja alles siin sain aru, et Sonera kaardi pinid on kodus sahtlis. Nii pidingi tegema oma pildid ära tagavara telefoniga, kuid sellele pole juhet kaasas ja pean üritama, kas saan sinihamba kaudu sealt need pildid kätte ja mis kvaliteediga nad on.

Soome kodus siis traditsiooniline praetud peekon sibulaga ja kolm muna, mille aitas alla libistada ikka vana Karjala. Nii ongi kell saanud  märkamatult pool kaheksa, kodused ootavad närviliselt Skype ühendust, et kuulata vahetuid muljeid. Teile kõigile aga peatse lugemiseni Saami Kaamose blogis.

Nuorgam  30. Oktoober kell 19.28