Uus avastus kolesterooli puudumise kahjulikkusest

Jälle laupäev, seekord Jõululaupäev,jälle saunalaval ja jälle tulevad huvitavad mõtted pähe. Nimelt jõudsin järeldusele, et Soome kolesterooli-, laktoosi-, rasva- ja kõikide muude vaba toit vähendab kõige muu hulgas, nagu kehakaal jne., ka  mehelikkust. Aga kõigest järjekorras.

Reede oli siinmail tavaline tööpäev, ikka kuueni õhtul, siin seda kommet pole, et pühadeeelne on kolm tundi lühem, nagu "arenenud majandusega rikastes riikides". Kuigi oli ka meil tunda pühadetunnet  ja see väljendus norralaste väheses külastatavuses. Kogu töötav personal lahkus, nagu ikka reedel , kolme nelja ajal, jäid ainult nn. lipsulised ehk teenindajad. Ma pole siiani aru saanud tehnikute  tunnitabelist, esmaspäeval tulevad kümnest, koju lähevad kell viis ja reede on vabsee kolmeni. Lõunast töid enam ei planeerita, on koristamine ja nn. viikopalaveri, ehk nädala kokkuvõte, kuid pole mina veel aru saanud, milles see seisneb. Nii tehakse see koristamine kuidagi ruttu, üleperse ära ja kolmest jehhat koju. Tööde järjekord on aga juba veebruarisse…..Seekord sai iga kuli peremehelt ka nimelise jõulupaki kaasa. Minu piklik ja mulksuv karbike lubas aimata sisu kohta ja kodus selguski, et päkapikk oli toonud Claude Chatelier VSOP konjaki. Nii saigi siis reede õhtul selle härraga tõtt vaadatud nii umbes 200 grammi ulatuses. Peab ütlema, et hea oli. Kuid kolesteroolitu toidu mõjud hakkasid juba tunda andma. Nii kui arvutist mõne härdama laulu või loo lahti tegid, nii silmad märjaks läksid. Ainuke mida kannatas vaadata ja kuulata olid saidid märkega 18++ J.

Jõululaupäeva hommik algas kell kümme. Hämarus, nagu meil siin praegu kogu päev on, lasi just paar kaubaalust ahjukütteks lõhkuda ja öösel tuisanud lume kokku sahata, siis oli jälle pime. Peale pikka mõtlemist käisin ikka poes ja ostsin õhtuks kilo jagu vennaihu. Kuidas sa ikka ilma vend Oskarita  Jõulusid pead.

Kuuske ei raatsinud osta, koi selline nagu ma olen. Kuigi teenib ise nii, et võiks lasta Raekoja platsi kuuse siia tuua.:) Siis nagu tavaliselt ikka, läpakas lahti ja see toitumishäire lõi üha sügavamalt välja. Vaatasin Delfist Ameerika X-Factori võitjat, meel läks härdaks, vaatasin mingit õnnetut langevarjurit, kes abi vajas, meel läks nii härdaks, et võtaks või oma juurde elama, Dave Bentonit ei kannatanud kuulata, isegi 18+ ajas silma märjaksJ. Vahepeal tellis lausa mõte, et kas silmadele Pamperseid pole?  Hea et ka homme vaba päev on, muidu peaks hakkama oma punased märtsikassi silmi värvima ja toonima ja tuunima. Kui siia ikka pikemalt selle toidu peale jääda, peab omale mingi silmavärvi karbi hankima ja ninapuuderdamise selgeks õppima. Saaks ruttu koju käima ja õige toidu kallale, võib olla õnnestub veel midagi päästa ja see karm macholikkus taastub? Vot sellistele mõtetele jõudsin ma siis täna saunalaval. Kõiges selles härdameelsuses siin on süüdi  ilmselt kolesterool, või õigemini selle puudumine. Vend Oskar ronis ahju tunnike tagasi,

nüüd veel suts saunalavale, siis kartulid keema, kapsas pannile ja vaatame, kas annab veel midagi päästa või jäängi märgade silmadega elu lõpuniJ. Ah-jaa, ekskursioon saaremaale tuleb ka, paistab siis kui kaugele, aga eks 10-15 sentimeetrit ikka kaelast allapoole mõõtes. Häid Jõulupühi kõigile otse Jõuluvana tagahoovist ja peatse kohtumiseni Eestis. Jäänud veel ju ainult 5 päeva.

Iseseisvuse kibe hind.

Täna õhtul oma mõtetega sauna laval üksi olles ja päeva sündmuste üle järele mõeldes tekkis ikka sügav nukrus ja nõutus hinge.

Tänu minu vene keele valdamisele on meile tekkinud vene keelt kõnelevad püsikliendid. Osad samasugused pagulased, nagu ma isegi, osad saamidele majuehitavad eestlased, osad kalarappijatest leedulased. Käivad sellepärast, et saada emakeeles suheldud, kas siis eesti või vene keeles.  Ainult Norrast, suurte palkade maalt. Üks neist, väga soliidne minuealine meesterahvas, käis kuu alguses meil oma Läti registris  Audi rimakal õli vahetamas. Asjaolude õnnelikul kokkusattumisel oli meie kontor täna seoses lähenevate jõuludega 10-16 avatud, et teenida veidi lisaraha norralaste hordide pealt, kes tulevad siis siia „odavalt“ tankima. 1,77€ liitrist on neile ikka odav.  Nii tuligi eelnimet härra nutuse näoga peale lõunat uksest sisse ja küsis, mis te tegite minu autoga. Elab hetkel Norras ja 30 km. sõitmiseks meile oli kulunud 6 liitrit õli, mida ta siis iga mõne km. järel peale valas. Kuna meil oli täna tööl ainult müügigurud  ja tehnikuid ei olnud, siis esimese hooga üritasin viia jutu selleni, et jäta auto siia ja esmaspäeval vaatame. Onu vaatas mulle nii märgade silmadega otsa, et garaaži väravad läksid iseenesest laht ja auto oligi tõstuki peal. Nii oligi, töötava mootoriga ladises õli välja joosta ikka täiega, hea, et mootor terveks jäi. Ei hakka teid kurnama tehniliste üksikasjadega, kui suutsin selgeks teha, et oli jookseb mitte filtri vahelt, vaid õli „eelsoojenduse“ korpuse vahelt, kus on peaaegu samasugune tihend nagu filtrilgi. Nii et õnneks mitte meie viga. Lõppkokkuvõtte poolteist tundi tööd, 2 liitrit õli, kaks uut õlifiltrit-üks autole külge ja teiselt sai võtta ainult see vajalik purunenud rõngastihend, 2 liitrit jahutusvedelikku ja 130€ raha ja kõik olid õnnelikud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teiega rääkida. Nimelt seisis härrasmees kogu töö ajal minu kõrval ja kuidagi iseenesest rääkis ta mulle oma loo. Rahvuselt siis valgevenelane,( kuigi välimuselt oli ikka kõvasti juudi moodi, aga inimeste välimääraja olen ma ju nadi) kuid sündinud ja kasvanud ja elanud kogu NSVL aja Lätis. Kui saabus see kauaoodatud vabadus ja iseseisvus, siis esimeste seas said töölt lahti need, kes ei osanud läti keelt. Nii ka tema, kõrgharidusega bioloogia ja keemia õpetaja ja ka tema pedagoogist naine. Kui nälg hakkas jalga perse taguma, siis õnnestus neil pool aastat Ühendriikides olla ja pimedana tööd teha (Aunaste sündroom). Tagasi Lätis ja kui pooleteise aasta pärast pesuriiulilt tõmmates jäid vaid pinnud küünte alla, oli selge, et raha on jälle otsas. Siis õnnestus neil veel pool aastat Ühendriikides tööd teha, seekord oli ka vanem tütar neil kaasas ja tänu temale nad sealt ka tagasi tulid. Laps tegi peale sellise elu nägemist kannapöörde, tegi endaga tõsist tööd ja nüüd kevadel  lõpetab ülikooli, et mitte kunagi enam kusagil kõrtsus põrandaid ja klaase pesta. Isa jutu järgi oli lapsel 100% ellusuhtumise muutus peale poolt aastat USA-d, vähemalt ühe inimese silmad ja mõistus läksid lahti. Peaks meie kutsikad ka kuidagi sinna „easy money“-t teenima saatma, ehk teadvustavad siis hariduse tähtsust paremini. Rainer, hallo, Beckhameid on ainult üks. Eestlane õpib ju ikka ja alati oma vigadest, mitte teiste omadest. Siis said ka need rahad läbi ja neil õnnestus buumiajal isegi ajutiselt Lätis tööd saada, kuni see viimane majanduskriis nad jälle „okupantidena“ töötuteks muutis. Nüüd töötavad kaks kõrgharidusega pedagoogi Norras talus ja hanguvad sitta lehmade alt sülda. Taadil oli ikka huumorit ka, ütles, et bioloogi kõrgharidusest oli lõpuks kasu ka, vähemalt ei aja lehma ja pulli segaminiJ. Kui sellised soliidsed haritud härrasmehed on okupandid, siis tahaksin mina ka selline olla. Tõsiselt mõtlen.

Eks rääkisin ka mina veidi oma saatusest ja üksindusest ja igatsusest ja pisaratest ja koos kiitsime eestlaste Skypet, mis laseb vähemalt minimaalsete kulutustega maksimaalselt suhelda. Tegelikult läks ikka turakas täiega täis, et niimoodi peavad inimesed elama, 2000-2500 km. eemal (kui nüüd väga pateetiliseks  minna) oma emade ja vanaemade haudadest, oma kodustest, lähedastest ja sõpradest. Kuigi sõpradeni enam nii pikk maa polegi, on teised ka kõik juba Soome ära kolinud ja remondivad siin soomlaste autosid või teevad muud tööd ja kellel veel pole kolinud, siis varsti kolivad ka pered järele. Varsti on tõesti Eesti normaalsetest tühi.  Naljakoht on see, et endises töökohas ( olgu saatus ta vastu armuline), mis oli kunagi Baltimaade parim autoteenindus, on kõige ässam lukksepp nüüd see aadu, keda mina omal ajal poleks seal päevagi pidanud. Aga „värsket verd“ pidavat vaja olema ja eks põhjast on alati kergem tõusta kui tipus olla. Oleks ainult, kellega tõusta.  Ja mida päev edasi, seda rohkem ma avastan siin tööriistu, millest minu eest kolleegid (ja mina ka enne) ilmselt ei oska undki näha: detailide ultraheli pesu, erivahendid ja spets abinõud jne jne.  Ja seda meie mõistes nn.“kolhoosi töökojas“. Kes investeerib valgetesse särkidesse ja lipsudesse, kes tehniku abinõudesse. Ja arvestades tööde järjekorda jaanuari lõpuni on vist ka meie klientide rahulolu vaatamata teksadele kõrge. Oh aegu, oh kombeid! Kuigi vaatamata kõigele olen ikka veel paadunud konservatiiv ja IRL-i mõttekaaslane, hakkab siinne sotsiaaldemokraatia mulle üha enam meeldima. Kui ikka riik suudab oma elanike (ja mitte ainult kodanike) eest sellist hoolt kanda, siis olen ma nõus nii kõrge astmelise tulumaksu kui muu keskerakondliku ja sotsiaaldemokraatliku juraga. Aga ainult tingimusel, et see läheb kõik inimeste heaolusse, mitte mingitesse investeeringutesse, mida aasta pärast ei tea keegi mitte küsida ka ja ka see uks, kuhu koputada ja kust küsida, on kinni müüritud. Kurat küll, kui juba minu 100  aastase pedagoogi staažiga Inglise keele õpetajast õde  palub mul sebida Soome kasvõi siibrivahetaja töökoht vanadekodusse,, on ikka midagi väga mäda seal Eesti riigis.

Siis mõtlesin ka oma eestluse peale ja muhelusega meenutasin, kuidas Kalda Villi käis omal ajal Delfiini baaris seda kodanike komitee lipikut jagamas. Ei küsinud siis keegi sinu puhtaverelisust, kiired ajad olid ja liikmeid oli vaja ka. Kuna lojaalsust oli siis ja on ka nüüd veel veidi järele jäänud, siis ei hakanud vastu punnima, kuigi seaduse järgi ma ei tohiks vist kodakondsust omada, kuna minu isa ei olnud eestlane. Ei tea kas nüüd tuleb KMA passi ära võtma vääJ või augustis, kui vaja pass vahetada, näidatakse ukse vahelt trääsa. Aga suht savi ka, nii kui nii tulevik Soomega seotud ja mitte aastaks-paariks ja loodan kogu südamest kunagi kogu pere siia „integreerida“. Ja asi pole rahas vaid suhtumises ja 50 aastane erinevus vabaduse nautimisel on ikka sitaks tunda. Pole vaja kellestki üle sõita, pole vaja näidata, et mul on suurem kui sul jne. jne.

Muidu oli tore tööpäev- kuus tundi topelt kirja ja meenutama jääb seda suur ameerika maastur, kes tuli tankima ja peale seda, kui  kell näitas juba 100 liitrit ja kui ma poleks tal mootorit seisma jätnud, oleks ta vist kogu tankla bensiini oma mootorist  läbi põlenud. Osa legende on ikka tõesedJJ

Jällelugemiseni.

Pikkujoulud

Soomlastel siin oma komme, pidada detsembri alguses eeljõulusid, kust see tulnud on ja milleks, pole uurinud, aga hea on , et peavad. Meie pidu oli siis sellel nädalavahetusel Saariselkäl, suusakeskuses, siit 250 km., üsna ligidal siis. Startisime reedel, 9. Detsembril peale tööd kahe autoga, kuus meid vaid oligi ja olime kohal veidi enne kümmet õhtul. Meil oli tellitud väike majake-mökk, 8+2 inimesele ja nii saime meie üksikud omale omaette toad ja kaks paari olid siis oma tubades. Nagu ikka, kohe saun sisse, õlled, kaminad, suminad. Tore vennastumine oli, poole kolme ajal läksime kolleeg lukksepaga ööklubi otsima, mis tema mälestuste kohaselt pidi neljani lahti olema. Ööklubi muidugi alustab oma tegevust alles hooajal, see tähendab jaanuaris, kuis hotelli lobis sai ikka "Campari" apelsinimahlaga tellitud. Kuigi olime vist külas ainsad inimesed, kes ei maganud. Gevaliat ei joonud, kuid juttu jätkus kauemakski. Peale viisakat küsimist, kas soovime veel midagi tellida, või võib lampe vilgutada, loobusime edasisest ja lasime tädil siis rõõmsalt tulesid vilgutada. Soome seaduste järgi ei tohi baar enam jooke väljastada, kui valomerkkid on antud. Kella neljaks olime siis rõõmsalt oma mökis tagasi ja peale omaniku naise ei olnud enam tugevaid alles jäänud. Istusime siis veel tunnikese kolmekesti ja kui visuaalne vaatlus märkas meie ainukese naisseltsilise tugevat joovet, otsustasin taanduda oma tuppa.

Hommik algas suure karjumisega, kui kell 9 toodi meile hommikusöök. Olin sunnitud mitmed äratajad eestikeelse ropu sõimuga ukse tagant ära saatma ja nii sain oma une täis magatud kelle poole üheni. Kui siis kustud ja pestud ja teistega ühinetud, oli kõige lõbusam jututeema eelmise õhtu lõpp, kus siis meie omaniku naisuke oli  kuue ajal hommikul välja suitsetama minnes kukkunud koridoris pappkasti, millega me Nuorgamist kraami sinna tõime. Rõõmsal ilmel näitasid kõik mulle legendaarset persekujulist pappkastiJ. Kuna laud oli jälle jookidest lookas, siis viisin ellu omale antud lubaduse: tuppa, suusariided selga, näts suhu, tukk Narva poole viltu ja mäge otsima. Kaaslased näitasid ilmakaare kätte ja peale paari kilomeetrit olingi mäe all. Tõstuk töötas ja puha ja silmaga hinnates oli mägi ka nagu 3-4 Munamäge otsakuti. Kaardi järgi vaadates siis nõlv 1km. pikk ja pool sinist ja alumine pool punast. Alpide skaala järgi siiski mitte punane vaid hele roosa. Tõmbasin kopsud õhku täis, rentisin varustuse ja ostsin mäepileti 3 tunniks ja tõstuki peale. Hea oli, et tool, mitte persenööp, aga kuna mäe peal oli peale minu veel ainult kümmekond sõitjat, siis  oli ikka istumisalune lumine ja jääs ja  tagumik hakkas kohe jubedalt külmetama. Kuna sadas ka sellist peent jäitelund+polaaröö e. pimedus, siis peale 10 sutsu, kui oli tund ja nelikümmend möödas, otsustasin "finito" teha. Marssisin siis tuuldununa see paar kilomeetrit mökki tagasi, õnneks saun ootas, ja 5 töötunni palga võrra vaesemana (mega kallid siinsed mäed) kuid õnnelikuna, asusin siis õhtusööki ootama. Pidime kella viieks minema restorani, kuid kahjuks tabas peremeest diabeetiline sokk. Tuli välja, et ta on suhkruhaige ja veresuhkur oli kuidagi märkamatult langenud 1,7 peale. Õnneks oli ta naine juba triklis, tal kõik aparaadid kaasas, peale vere võtmist ja mõõtmistulemuste selgumist hakati bossile banaani ja moosi ja kommi ja sokolaadi jne sisse suruma, mille ta ka poolteadvuste suutis alla mätsutada. Poole tunniga olid tal kargud all, aparaat näitas, et veresuhkur on ok ja kella kuueks olime restos. Söögid head, nagu ikka ja mina olen kasutanud iga võimalust, kui ise maksma ei pea, proovida poro liha. Ka seekord, suitsuporoliha supp ja poro filee nn.pippuripihv, selline meedium, seest punane, sigahea, kõrvale rüübata "tsiili merlot". Siin ka paar pilti, kus ülikonnas on peremees oma pappkasti naisega ja ruudulise pluusiga on Kimmo oma naisega, kes tulid siia tööle minuga ühel ajal. Anneli on raamatupidaja ja Kimmo on tehnik.

 Tagasiteel astusime veel ühest õllekast läbi, kus ma näitasin sommidele, kuidas tuleb Jägermeister õlle sisse uputada ja oligi keskööks see päev läbi. Järgmine päev algas samuti, ainult mäele minek jäi vahele, ikka õlu ja kaminad ja suminad, kuni kell kaks hakkasime tagasi sõitma. Alkomeeter näitas pealikul 0,7 ja rooli istus siis see "persega pappkasti mannekeen" ehk pealiku naine. Ivalos oli väike pitsarestorani peatus ja kell seitse õhtul jõudsime koju. Ega pikka pidu polnud, nokk kippus vägisi tatti nokkima, nii, et sai koti peale kobitud.

Küll oli esmaspäev raske, soolikad olid kõigil sassis ja ainuke valguskiir oli see, et õhtuse kaubaga saabus Saksast minu uus läppar Dell D830, mis pidi siis asendama mahapõlenud emmega vana D820-et. Kuna ka kodused andsid häiret, et kolm päeva Skype vaikinud, siis sai õhtul kohe vanast läpparist oma uus aku võetud, klaver ringi vahetatud Saksa oma Eesti oma vastu, kaks 500 MB mälupulka kahe 2 GB vastu vahetatud ja kõige tähtsam-vana kõvaketas sisse. Hoidsin hinge kinni, kui nuppu vajutasin, aga käima läks, palus kinnitada mälude vahetust ja buutis üles. Suutsin taastada oma vana arvuti seisu 100% ilma puhast installi tegemata. Jes! Edasi juba kõik rutiin, Skype, kodused jne.

Isegi täna oli veel kõhus õrn tunne, nii, et peale tööd kohe saun sisse ja nüüd peale kolme lavalkäiku ja sic! vihtlemist on juba normull olla. Vihast nii palju, et Hille saatis mulle pakiga selle eestlaste leiutatud tehisviha, kus traatidele on pesunöör ümber punutud. Ausalt öeldes oleks võinud selle ka ise kasehalust välja voolida, tulemus oleks sama olnud, nagu oleks koroonakepid nööri otsa seotud. Küll ma kuumutasin teda ja tirisin harusid laiemale aga ikka oli iga löök vastu keret nagu oleks kõrtsus kakelnud. Aru ma ei saa, mis leiutis see selline on ja kas peale minu seda veel kellelgi maailmas on.

Nii ongi mul need päevakesed möödunud, paari nädala pärast saab ka kodus ära käija, nii et egas midagi, häid saabuvaid Jõule ja jällelugemiseni!

Päris pikk aeg on mööda läinud sellest, kui viimase loo jutustasin. Ega mingeid erilisi uudised polegi, kuid tulles vastu arvukate fännide soovidele, uritan midagi kirja panna.
Köigepealt pöhi uudis, minu hea kaaslane viimased viis aastat Dell D820 andis saba. Eelmine laupäev viskas pildi triibuliseks ja peale restarti oli päris must ruut ees. Köik katsed teda reanimeerida ei andnud tulemusi ja ekspertide sönul on emaplaat omadega öhtal. Kuna remont ära ei tasu,uus emme on sama kallis kui uue läppar, siis tänu heale söbrale Urmasele sain lingi saksamaa poele, kust sain siis osta kull kasutatud, kuid aastase garantiiga D830-e 270 evroga. Nuud ootangi uue läppari saabumist ja kirjutan siis töö juurest laenuks saadud suure Lenovo kasti abil. Nii et ma pole ennast veel "saaremaast" saarlaseks joonud, et õ asemel on ö,  vaid klaver on soome layout-iga ja ei viitsi läbi alt klahvi neid puuduvaid täpitähti toksida. Kes lugeda tahab saab aru, on juuuu!
Mida siis veel. See kammajaa soome byrokraatijaga päädis sellega, et köik paberid on löpuks korras ja 1 detsembril sain siis esimese palga oktoobris ja pooles novembris töötatud 172 tunni eest. Aru ma ei saa, miks ma siia varem ei tulnud :). Kuigi maksan oma majakeses elamise eest 450€ kuus, siis ka ylejäänud osa, mis näpu kylge jääb, on piisavalt suur, et pyhkida peast tagasipöördumise mötted. Lisaks öpetab tundras elamine säästlike elukombeid, peale toidupoe pole kohta, kus raha kulutada:)
Kuigi jah, auto tuunimise harjumusest ei saa ka siin lahti, kui näed, millised vöimalused on olemas. Näitena see, et kuna kogemus näitas väga höredat liiklust ja vöimalust söita kogu aeg täistuledega, sai siis ostetud 48€ eest H7 Xenon- Kit ja nyyd on täistuledega söites nagu "keskpäev"
Veel kaamosest. Ootasin ja ootasin seda polaarööd ja millal 24/7 pime on, kui kummutati järjekordne legend ja öeldi, et polaaröö kestab juba tykk aega ja sellist täielikku ööd ei ole ja ei tule ka. Päike kyll ei töuse horisondist körgemale, kuid 10-14 on löunataevas hele, tänavavalgustus on kustu ja umbes 11-13 saab toas isegi ilma lambita olla. Kuna kogu oma eelneva 15 aastase varuosa karjääri istusin enamasti akendeta laos ja talvel nägin valgust vaid nädalavahetustel, kui juhtusin selleks ajaks ärkama:), siis olengi elanud tegelikult aastaringses vaimses ja fyysilises  kaamoses ja minu jaoks saabub siin hoopis huvitavam aeg suvel, kui päike on 24/7 taevas ja magamiseks pead paksud tekid akendele ette panema, et magades nägu liiga ära ei päevitaks. Vöi musta matiga aknad ära värvima:)

Selline on siis pilt majatrepilt selle horisoni taga oleva päikese poole

Nii, eile oli siis teine töö-öö kohalikus körtsus, Kunksu-Pirjo käis reedel kutsumas, tulevat karaoke öhtu. Oi jumal auta, mötlesin juba ette, kuid kell 9 olin kohal ja ootasin huviga syndmuste edasist käiku. Etterutates vöiks öelda, et mina annaks kyll allkirja, kui keegi kutsuks yles karaoket keelustama ja selle loojat lintsima. Ysna ontlikud soome paarid hakkasid vähehaaval kogunema ja agaralt julgust sisse kummutama, kuigi mulle tundus, et neil on endast ikka nii hea arvamus ja köik peavad ennast vähemalt Carusodeks ja Montserrat Caballedeks ilma viinatagi. Möni oligi, vähemalt kehakaalu poolest.  Kuidagi iseenesest sain mina karaoke emandaks, vötsin vastu austet "lauljate" sedeleid laulusoovidega, otsisin ja vahetasin aga plaate viimasepeal karaoke masinas, ulatasin mikrofoni ja yritasin sita mängu juures nii head nägu teha, kui oskasin. Kuid see oskus on mul synnist nadi.Eriti kui purjus umbkeelne norralane yritab lauda soome keeles Paloma Blancat. Önneks oli ta ka ainuke norralane saalis, karaoke kunnid on ikka sommid. Tirakat pandi ikka mehemoodi, kuna nende pikkujoulud ka kohe tulemas ja pyhademeeleolu sees. Minul läks aga jälle nädalavahetus  önnelikult, töö ja tibukaine olek, täna oli kohe hea ärgata, kuigi see 4-st magama ja 10-st yles tekitab samasuguse pohmelli tunde.
Tegin ka traditsioonilise pyhapäevase jalutuskäigu jöe äärde, kuidagi rahustab ja lohutab see vee vaatamine. Kuigi kylma pole eriti midagi, on see suur ja suhteliselt kiire vooluga jögi ysna kinni kylmunud juba ja ainult kesket jookseb triip vaba vett. Uskumatu, kuid talveks kylmub ta täiesti kinni ja siis virutatakse kelkudega yle jöe Norra poole käia. Siin pole piiri sadu aastaid valvatud ja kogu elu on käinud omas rytmis, saami rytmis:) Enne sildade valmimist oli jögi see peamine transpordikanal, kust kaudu veeti toitu ja metsa jne.Tee Utsjoelt Nuorgamisse ehitati alles paarkymend aastat tagasi, enne käis liiklus ringiga Norra kaudu ja talvel suora yle jöe. Nii enne EU-d kui ka loodetavasti ka peale EU-d. Hea et Norra sinna ei kuulu ja meil räägitakse, et mida sitemini läheb EU-l seda paremini läheb siin meil Lapimaal. Meie raha tuleb ju köik Norra puuraukudest, mitte Brysselist:) Edela-Soomes on selle vörra kitsam, nemad rohkem Euroopa ja ka Rootsiga seotud, meil aga, las lennata, nagu Jorh Adniel ytles.
Siis  ostsin veel omale laupäeval 4 kotti (a 7€ kott) kasepuid ja kytan nyyd usinasti ahju, elektriarvesti näitab uskumatut 1000 kw/h kuus, lykkasin radikad päevaks välja ja kolme nelja haluga on tuba päev otsa soe, liigagi soe.
Nyyd on pyhapäeva öhtupoolik käes, K-Marketis oli alega värske pakitud Pirkka löhefilee myygis: plaan on jälle osa värskelt ära soolata ja teine osa fooliumis ahju torgata, sidrun, vöi, till on eelmisest nädalast järgi, nii et egas midagi, hakkan aga toimetama, isa eest ja ema eest ja vanaema eest ja vanaisa eest jne. Oh ma vaene vanemateta laps kyll:))))

Jällelugemiseni

Muljeterikas pühapäev

Kõigepealt siis värsked muljed laupäevaõhtusest esimesest tööööst kohalikus baaris. Sain omale nimelt tööotsa nädalavahetuste öödeks kohalikku baari-pubisse. Läksin siis kohale kella üheksaks ja olin peale omanikku ainuke inimene. Õhtu  esinejaks pidi olema Norra „trubaduur“ oma sündiga. Kell kümme ja ikka sama lugu, ei kedagi, meie kunksmooriga kahekesi. See omanik-Pirjo-on 65 aastane tädi ja pikk ja kõhn ja tuletab meelde kunksmoori. Minu töö oli saalis „jõhvikat“ teha. Ta tahtis küll kohe mind leti taha panna, kuid see kassaaparaat oma sadade klahvidega iga joogi jaoks eraldi ja kaarditerminaal ja norra keel ja kokside hinna siiselöömine üle mitme klahvi, kuna alkohol on eri maksuga ja toonik teisega jne. jne. Tänan ei, ma parem koristan saalis laudu. Seadused on siin karmid, siseruumides suitsu teha ei tohi ja uksest välja minnes ei tohi jälle alkoholi kaasa võtta, seda võib tarbida ainult siseruumides. Selleks puhuks on ukse kõrval selline lavats, kuhu siis nad oma klaasid panevad, kui välja suitsu lähevad tegema . Samuti ei tohi õhtu lõppedes oma lõpunijoomata koksi kasvõi tühja koola pudelisse ümber valada ja kaasa võtta. Üldiselt rahvas teab seadust ja aktsepteerib seda. Kell 11 saabus siis meie trubaduur ja kuna norra aeg on meie ajast tund maas, siis hakkas vähehaaval ka rahvas kogunema. Keskööks oli saal ikka rahvast täis, nii 30-40m inimest ja käed jalad olid tööd täis, leti taga oli pidev juhe ja kuna ka klaase varastatavat palju, siis oli klaasidest pidev puudus. Õnneks masin pesi klaase ja see tsükkel kestis paar minutit, alus klaasidega sahtlisse, uks kinni, nuppu ja paar minutit suhinat sahinat ja valmis. Kõige raskem on pestud klaaside viimine leti peale, kuna nad on tulikuumad. Vahepeal täitsin külmikuid õllega ja lonkuga, tegin selle suure masinaga kohvi termosesse, jooksin jälle saali klaase korjama, kuni oligi kell 2 ja pidu läbi. Rahvas vajus mölisedes laiali, ole mees ja korja ukse peal klaasid käest ära. Hea et keelt ei oska, ei tea mida nad mulle vastu mögisesid, kui ma neid inglises „noomisin“. Kunksul ikka raudsed närvid, et seni üksi kõigega hakkama sai ja nii kogu eelnev elu. Elu esimene baaritöö, kus käsi ei liikunud suu juurde kordagi, kuidagi õhkkond oli selline, ei tulnud mõttessegi töö ajal kas või lonks õlut võtta. Isegi kohvi ei joonud, keegi ei pakkunud ja ise ka ei küsinud, pärast oleks pidanud veel selle eest maksma. Nad on siin väga seadusekuulekad ja kõik liigutused käivad kassast läbi. Pool kolm oli saal koristatud, jalad väsinud ja tallad lõid tuld välja, tulevikus peab teised jalanõud vaatama. Ma olen vaadanud, et siin on vaatamata aastaajale lemmik jalanõu see kummist kaloss-Crocs või mis ta nimi oli, sellega on poes müüjad, meie service omad kooserdavad nendega ja ka konksul olid need kalossid jalas. Ma peaks ka Karepalt need Hille roosad kalossid siia vedama ja jalga venitamaJ. Kuna me polnud sõnagi rääkinud tasust, siis ootasin seda hetke huviga. Kunks pakkus välja 11€ tunnist ja tööl hakkan käima vastavalt väljakutsetele s.t. kui ta teab, et tuleb palju rahvast, siis helistab ette ja lähen kohale, muidu ei pea minema. Maksma hakkab ametlikult otse läbi raamatupidamise arvele ja pean talle viima koopia oma verokortist, mustalt ei julge maksta, kuna keegi võib kaevata, nagu siin kadedate maal pidi olema. Vähemalt saab igavad nädalavahetused sisustatud ja ei pea üksi kodus „jooma“.

Nüüd siis pühapäev. Ärkasin Ari sõnumi peale, et võiks siis alustada selle traktori sõidu koolitusega, mida ma ise eelmine nädal soovisin. Kell oli 10.40 ja paras aeg ärgata. Reede peale tööd andis Ari naine Leena kõik järgijäänud pirukad ja koogikesed mulle kaasa, kuna esmaspäeval ei saa neid enam müüa. Olin osa laupäeva hommikul ära söönud, kuid mõni oli alles ka tänaseks. Tegin paar singisaia ja siis asusin keelt limpsides piruka kallale. Meil on töö juures suur külmkirst täis külmutatud koogikesi hulgipakendis, mis siis hommikul seal samas ahju pannakse ja valmis küpsetatakse. Kõik on sellised lehttaignast täidisega( moos ja kreem jne) pirukad ja eriti head. Võtsin ka mustad riided kaasa ja panin masinasse pesema, ajasin auto sooja sulama ja siis hakkas kool peale. Kuna sinna Bobcati kabiini mahub ainult üks inimene, siis käis kogu õpetus käemärkidega. Õudsalt kift  oli sellega sõita ja lund lükata. Rooli pole, on kangid ja pedaalid nagu tankis. 10 minutiga oli põhimõte selge ja käed jalad hakkasid teineteisest sõltumata liikuma. See ongi kõige raskem, et kangidega juhtida põkat ja pedaalidega koppa ja kõik jäsemete liigutused ei saa olla sünkroonis vaid sõltumatud. Igatahes vahva ja nügisin seda lund tund aega, nii et Ari vaatas tüdinult pealt ja ära minna ei julenud ja mind iseseisvalt tööle  jätta ei saanud. Jälle üks asi selge ja mine tea millal seda veel elus vaja võib minna.

Siis oli ka auto sulanud ja kuiv, pesu pesnud ja kuna panin sauna programmkella nii tööle, et kolmeks- poole neljaks oleks saun soe, siis nii ongi, nagu ütleb Zenja Fokin. Lähen nüüd sauna ja Teile jälle lugemiseni.

Isadepäev

Üldsuse tungival soovil olen sunnitud postitama oma muljeid Isadepäevast võõrsil. Taustal säriseb ahjus Isadepäeva praad ja ahjukartulid. Meeleolu pole veel ülev, kuid hakkab vähelhaaval ilmet võtma. Kui mu sisemine võitlus läbi saab ja võitjaks tuleb Saaremaa, siis seda enam, kui mitte ja võidab Mineralnõje Vodõ siis pole ka midagi teha. Eilse päeva tuju viis alla Egon Kauri napp allajäämine ja teine koht Walesi rallil ja ilmajäämine stipendiumist, mis oleks tulevikku silmas pidades suur abi. Tänase päeva tujutõstja on "siiamaani" Oti kihutamine ja võimas 6 koht, eks vaatab, mis võitlus geograafiliste punktide vahel toob.
Vahepeal oli Mägedi poiss You Tubesse postitanud oma rallikarjääri alguse videod, hea lahe vaadata
http://www.youtube.com/watch?v=P0W3QFY27Bs&feature=autoshare  Kadunud talent, my ass:)
Päev algas nagu iga teinegi, äratus oli ainult veidi hilisem ja eilse saunaõllede väljarookimine suust võttis kauem aega. Peale vestlust kodustega ja "Olukorrast riigis" kuulamist sõitsin mäest üles tundrasse ennast tuulutama. Vaatasin Tripmasteriga, et kodu on 17m. üle merepinna ja mäe otsa jõudes oli kõrgus 230m. Lühikese maa peale päris suur kõrguste vahe. Kolasin siis mõne kilomeetri üleval mäeotsas tundras ringi ja otsisin mingit vana asustuse kohta, mille poole viit näitas 200m.(Käisin vahepeal liha kastmas ahjus, kogu aeg põletan nukid ära vastu ahju lage, kui lusikaga tagant otsast tahan leent kätte saada).No nii, otsisin siis mööda tundrat seda kohta taga, kuid minu kujutlusvõime ei suutnud leida midagi, mis sarnaneks tuhandeaastase asulakohaga, ainult sammal ja kivid.
Maanteele seal tundras on ehitatud sellised sillad, mis on pöörlevatest rullidest. See on selleks, et porod ei saaks leelet panna oma aedikutest. Nad ei saa mööda pöörlevaid rulle üle tee minna. Nägin sellised sildu juba Horvaatias, seal olid küll väiksemad rullid-lammaste jaoks, aga eesmärk neil oli sama.
Nautisin siis veel seda vaadet ülevalt meie külale ja jõele ja mõtlesin, et viimane nädal enne kaamost, kui algab polaaröö ja päikest näeb uuesti alles veebruaris. Reedel vedas pomo mind ju jälle pubisse ja oli ka juttu sellest pikast pimedusest. Kõik seda ei talu ja vajuvad nagu letargiasse, loodan. et minuga seda ei juhtu ja mina talveunne ei vaju. Pubis rääkisin ka selle omanikuga, 60 aastane selline pikk ja kõhna eit, nagu Kunksmoor, et omalgi selle töö kogemus olemas ja kui töö üle pea kasvab, siis teab kust mind tööjuurest leida ja appi kutsuda nädalavahetustel. Nii pidigi mingi suurem üritus tulema 19. novembril vist koguni 100 inimesega ja oli teine üsna rõõmus selle pakkumise üle. Eks siis näeb, kas läheb diiliks või mitte, võib olla saab seda tühja aega millegagi sisustada.
Nii, mulle tundub, et minu pidulik praad on valmis ja ma võin asuda selle serveerimisele. Teiega kallid sõbrad aga lugemiseni.
Ja kes võitsi geograafiaalase mälumängu, siis seda pole vaja vist lisada. Eelista Eestimaist.

Head isadepäeva kõikidele isadele ja isakestele:)

Ivalo

Esmaspäevase õhtuse postiga tuli lõpuks ära politsei tõend elamisloa registreerimise kohta. Bürokraatia järgmine käik on magistraati. Oh õudust, lähim Kittiläs, 400 km., kuid pidi saama ka asja korda Ivalos, see siin kõrval, ainult 210 km. Egas midagi, kell 6:30 laulma ja kell seitse tuli alla ja Ivalo poole. Kuigi temp. näitas 2-3 kraadi plussi poole peale, oli kuni Utsjoeni ja sealt edasi veel 20 km. lõuna poole pukas must kiilakas. Nüüd saad aru, miks nad siin naelaga sõidavad, lamellimeest vaatavad kui enestapjat, aga ootame ikka lume ära ja siis vaatame uuesti. Igatahes oli 60-70 km sõitu käed jalad tööd täis. Siis algas vana asfaldiga tee ja see oli jumala kuiv ja kare, sai vabalt lasta. Sellegi poolest kulus kaks ja pool tundi sõidu peale ära. Ivalo Verotoimistos täitsin ankeedi oma andmetga, tehti koopia passist, töölepingust ja elamisloast, pisteti kõik ümbrikusse ja lubati saata Kittilasse, kus siis meie piirkonna magistraat. Ühesõnaga algas uus ooteaeg, kui politsei lubas paberi teha nädalaga, läks aga kolm, siis selle peale ei taha mõeldagi. Saaks isikukoodi jõuludeks kätte, oleks vägev, muidu ela ainult tööandja avansist, ametlikku palka maksta ei saa ilma isikukoodi ja maksutõendita.

Raske on pildisdada selle Nokia fööniga, pilti teravaks ei saa, kuid mingi kujutuse saan ehk luua

Tagasi tulek oli hulga huvitavam, kuus korda pidin seisma jääma, et porokarjad üle tee lasta. Hea et nad pole nagu meie põdrad, kes ootamatult ette hüppavad, seisavad keset teed ja tee ääres ja kuna haljastus on ka madal, siis on neid kaugele näha ja jõuab hoo maha võtta. Kokku kulus selle sõidu peale 6 tundi ja paberite peale viis minutit. BÜROKRAATIA. Ja ise räägivad midagi E-riigist, my ass. Neil pidi isegi põhiseaduses olema kirjas inimese põhiõigusena interneti ühendus kõigile olenemata asukohast. Minu mokkula teatas eile, et „oled kasutanud üle 80% kuu andmeside mahust, kui maht saab täis tõmbame kiiruse maha“. Ei tea millise kiiruse nad maha tõmbavad, see niigi venib nagu härja ila. Vaatasin siis oma paketti-Täysnetti. Pidi olema ilma mahupiiranguta. Saatsin ka VMP-le selle teate edasi ja nad lubasid asja Sonerast uurida, lootuses, et Sonera vastab kiiremini kui Politsei oma kolme nädalaga. Ilmselt kusagil on peenes kirjas, et ilma mahupiiranguta, kuid mõistliku kasutuse piires, nagu kuuldavasti meiegi Mindid ja Huindid on. Igaks juhuks enam ETV-s üle veebi ei vaata , pärast löövad mulgu päris kinni, siis on hoopis paha. Ootan Sonera vastuse ära. Majja tuleb sisse ka vasepaar, äkki saab mingi muu püsika sebida. Lisaks veeti külla ka valguskaabli magistraal ära, maja sisendid on veel tegemata, optika kerad on posti najal rõngas. Eellepingute järgi olevat see maksnud kuni 100m magistraalist 1300€. Kui siiajäämine ikka kindlaks jääbJ, siis võiks 100 megasesse püsikasse ju investeerida. Iseasi, kas ma peaks üürika sellise ühendusega oma kuluga varustama, kui järgmise aasta juuni algusest pean nii kui nii uude kohta kolima ja pole teada, kas ma sügisel siia tagasi saan. Idal juhul pean siis esialgu netipulga otsas edasi istuma.  Seniks jälle kõik, lugemiseni.

Nuorgam, 08.11.2011 kell 21.06

Ma suren küll, kuid pikkamisi

Igav laupäev lihtsalt. Ärkamine, millegipärast olid päkapikud suus sital käinud, võttis aega, et see peldik puhtaks saada. Kaks tassi kohvi ja võileivad. Ja siis tiksumine. Ära tüütas ja läksin töö juurde ja pesin auto puhtaks ja panin ka oma kaltsarid masinasse pesema. Nüüd istun kodus ja ootan, kuni pesu pestud ja saan järgi minna.
Ilusast talvest pole jälgegi, sooja 3 kraadi, kõik sulab ja on pori ja tatt ja vesi ja kõva tuul. Vastik, vastik,vastik.
Panin ka sauna sooja ja kuna reisilt maailma lõppu tõin kaasa Norra graniiti, siis enne vahetasin kerisel kivid ära, vanad olid mingid imelikud junnid. Jätsin igaks juhuks ämbriga kunkusse alles, mine tea, äkki on omaniku spetsiaal kivid, las siis paneb tagasi. Sain ka selgust, et maja omanik on minu ülemuse ema õde, kes elab Norras ja kasutab seda suvilana ja selle pärast pean ma siit suveks välja kolima, ehk 31. mai on viimane päev "majaomanikuna". Siis pidi VMP uue elamise leidma ja kuna siin on tühje ridaelamubokse piisavalt, siis ilmselt muret pole. Ei kujuta ette, mis homme saab, reisima ilmselt selle ilmaga ei lähe, tuleb siin aega surnuks lüüa. Oh-jah.

Jälle nädal läbi

Nii, jälle nädal läbi. Rõõm reede õhtu üle on millegipärast nii suur, nagu teismelisel tüdrukul peale juhuslikku vahekorda  algavast menstruatsioonist.  Huraa, ma pole rase. Huraa, nädal läbi.

 Täna on eriti tähtis päev, tegin oma esimese tehingu Soome OP pangakaardiga. Kõigepealt kontrollisin töö juures 1 sendise maksega läbi terminali .kas lubatud raha on laekunud Soome panka, läks läbi, järelikult raha arvel on. Kuna politsei pole suutnud kolme nädalaga  valmis trükkida elamisloa registreerimist, siis seoses sellega ei saa magistraadis ID koodi,  kui pole ID koodi, ei saa ennast maksuametis regada, kui pole maksuametis nn. verokortti, ei saa ka firma palka maksta. Surnud ring, kuid VMP Grupp tuli vastu ja kandis arvele lubatud avansi 300€, kuni ükskord see bürokraatia lõppeb ja hakkab normaalne palk arvele tiksuma. Niisiis, peale tööd poodi, kuna ainult reede on pood seitsmeni lahti ja jõuab peale tööd poes käia. Sai siis kokku ostetud temaatilisi reede õhtu  aineid. Apelsini mahl viinakoksi, norra põrsakülg, ehk meie keeles lihtsalt kamakas peekonit, siis käid poe läbi ja vaatad kus asuvad need telekas reklaamitud K-Kaupa  odavmüügi asjad on. Costarica kohvi  maksis täna vaid 1.99€ kliendikaardiga, mille ma kohe  saabudes ära tegin.  Lubasin omale ka ühe värske kurgi ja natuke ka muid rohelisi köögivilju. Siin külmas on vitamiine vaja, juba teist päeva näitab termomeeter 12 kraadi külma.

Tänud Reigole, kas andis lootust, et peale eilset käe lahti sõitmist ja käsipiduriga keeramist süttinud ABS hoiatustulest saab lahti peale rahulikku sõitu kiirusega 40 km/h. Sügav kummardus, juba mõtlesin mingi ABS anduri vahetuse  peale, et vist rebis see agressiivne sõit anduri juhtme katki. Õnneks oli ainult ABS aju segaduses, et esirattad veavad ja tagarattad on blokkis. Thanks! Aitas!

Kahjuks jääb ära järgmisel nädalavahetuse planeeritud reis Levile. Kuna ka enamuses Lapimaal on veel suvi, siis jääb ära MK  etapp slaalomis Levil. Lund lihtsalt pole ja kraad ka plussis, ei saa lund toota. Hirmuga mõtlen juba eeloleva nädalavahetuse peale, et millega aega sisustada. Nüüd siis ka järgmine nädalavahetus on tühi.

Koju tulles tegin siis endale olemasolevatest produktidest reedelaua: ampsukateks lõigatud leivapalad peekoniga ehk sakuskad, üliõhukesed küüslauguseibid, värske kurgi viilud, sool, pipar ja kõige tähtsam- saarema viin apelsini mahlaga. Nagu kodus, pojehali.

Homme pean vist ette võtma esimese pesupäeva, töökoha võtmed anti ja võimalus kasutada pesumasinat on olemas. Kuna tagaklaasi soojendus on ka paari riba ulatuses katki, siis üritan seni, kuni pesu peseb, see ära remontida, materjal selleks on olemas.

Üks huvitav tähelepanek veel, iga öö ärkan selle pärast, et vesi „ladiseb“ põrandale. Nimelt  koguneb ööga nii palju niiskust akendele, et vastu hommikut saabub kriitiline aeg, kus klaasile kogunenud niiskus otsustab alla voolata ja põrandale tilkuda. See solin on peale külmade saabumist on igaöine ärkamise põhjus. Peab hoidma kardinad eest ära, siis ei kogune nii palju niiskust akendele aga imelik on lahtiste akende ees hommikuti paljalt ringi joosta.

Taustal tuleb just Aunaste : Mida teie arvate. Ükskõik kui vaene sa ka pole, siis leib võib olla, viin ja õlu peab olema, ehk mees peab nii palju jooma, et naine saaks peret  taararahast üleval pidadaJ

Odavlennu firmad, my ass!

Nii, kuigi pole veel siin õieti jalgu veel maha saanud, tuleb ikka ette mõelda. Kuna selline lennukompanii nagu Flybe alustab reise siit Lapimaalt Tallinnasse, mite küll Nuorgamist, kus ainuke lennurada on kas maantee või jäätunud jögi, vaid Kittiläst ehk Levilt ja piletite bronniga ei taha hiljaks jääda, siis sai pilk kalendrisse heidetud ja asjad üle vaadatud. Nende kodukas andis teada, et on võimalus külastada riiki, kes minu teeneid enam ei vaja, just aastavahetusel. 29. detsember Kittilä-Tallinn ja 1. jaanuar Tallinn- Kittilä ja seda kõik vaid 350€ eest. Rongi ja laevasõit maksaks kaks korda niipalju ja võtaks neli päeva aega. Võtsin igaks juhuks ka hinnapakkumise Estravelist ja nende hind oli 440€ samale reisile. Ohoo! Minge kukele, liigkasuvõtjad. Järelikult tuleb piletid otse kompaniilt osta. Regasin ennast kasutajaks ja alustasin broneeringuga. Kõik tore, määrasin siis kuupäevad ja vajutasin "Next". Hakkas pihta. Vali omale sobiv pagasikogus, võtsin standart 20 kg.-kolks 40€ otsa. Next.Siis pead omale määrama kohad lennukis. Kuna lend nelja lennukiga-Kittilä-Tampere, Tampere-Tallinn ja tagasi ja iga tavaline kohamäärang maksab 8€ siis veel 4x Next ja 32€ otsa. Kui valid suurema jalaruumi või aknaaluse koha on veel kallim. Ma juba naersin, et maksab sammude arv väljapääsust. Kui maksta ei raatsi, siis õnnetuse korral võtab lennukist välja roomamine ka kauem aega. Siis oli veel kütuse lisatasu 12€ ja midagi veel, mida ei suuda kohe meenutada. Kõigele lisaks, kui maksad deebetkaardiga, siis on 0€ teenus, kui krediitkaardiga, siis tuli veel juurde mingi teenutasu. Kui nüüd süsteem kõik kokku liitis, oli esialgne hind kasvanud 430€-ni+ krediitkaardi teenustasu. Punasest reklaamslõuganist nende kodulehel, et meie hinnad sisaldavad kõiki makse, oli õhk pahinal välja jooksnud. Tuli oksad kokku tõmmata ja Estravelist alandlikult uut broneeringut paluda, mis nende poolt sisaldab juba lennumuutuste teavituse teenust ja kogu broneeringu tegemist. Niipalju siis nendest esialgsetest hindadest. Kui nüüd homme saan kinnituse, siis vana-aasta õhtul näeme, raisk:)

Nuorgam. 31.oktoober, kell 22.10

Teekond maailma lõppu

Tänasel vabal pühapäeval sai siis ette võetud matk maailma lõppu. Aga nagu ikka, alustame algusest.

Reedeõhtune Saloonipesä Pubi külastus vol.3 õnnestus. Kabakas oli lahti ja isegi mõni inimene oli istumas. Sai siis paar õlut sisse libistatud, boss tegi ka 2 napsu konjakit välja, sai kuulatud soomlaste kohustuslikku karaoket ja pool kolm oligi pidu läbi. Kokkuvõttes suuremat sorti vennastumine bossiga, nii et oli lausa piinlik kuulata seda kiidulaulu. Tundub, et neil on vedanud minuga selles tööjõu kriisis siin LapimaalJ. Igatahes sellise suhtumise pealt ei tahaks küll neid alt vedada ja siit leelet lasta, nii, et minu tulevik Lapimaal jätkub ilmselt pikka aega.

Laupäeva hommik oli veidi kuivavõitu, kuid Pirkka Jaffa aitas välja. Planeeritud koristamisest ei tulnud ainult midagi välja,. Leidsin piisavalt põhjuseid, et seda mitte teha. Eks ta üks tiksumise päev oli, kuni  kella viia ajal hakkas kodumaa äia sünnipäeva pidama. Veebikaamera sätiti lae alla ja nii minagi sellest pidusöögist virtuaalselt osa võtsin. Isegi koer lasti tuppa kaamera ette eputama. Kahju, et lõhnad üle veebi ei levi, isuäratav ahjuliha ja kapsad olid laual. Ega kaua ma seda pidusööki jälgida ei saanud, oma saun sai soojaks ja egas muud, kui lavale kobida seda millist vaadet Norrale jälgima. Kolm sutsu sai seekord tehtud ja „Karjala III“ aitas soojust salvestada. Une Mati tuli seekord eriti vara ja kell 9 olin juba koti peal.

Õnneks enamus elektroonilise seadmeid oskavad ise kella keerata, nii, et hommikul oli vaja vaid 2 kella õigeks sättida. Vihma ladistas ja plaanid reisile minna tundusid luhta minevat. Tegin tule kaminasse, sõin mõned saiad ja ka vihm otsustas järgi jääda, nii saingi keskpäeval startida põhja poole. Ega kindlat sihtkohta polnud, kõik pidi selguma töö käigus. Kui jõudsin Tana Brusse ja pidin otsustama, kas vasakule üle silla või otse põhja poole. Vaatasin oma kaarti ja otsus sai tehtud, otse põhja Berlevagi, veidi üle 100 kilomeetri. Ja tuleb tunnistada, et ma ei kahetse ühtegi ärapõletatud bensiiniliitrit. Seda Norra loodust ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Tee tuletas meelde Monte Carlo rallitrassi, ühel pool kaljusein taevasse ja teisel pool kusagil all Põhja Jäämeri. Kui kunagi sukeldumisega lõpparve tegin ja naersin, et näe kõikides ookeanides on sukeldumas käidud, ei arvestanud ma Jäämerega, teades, et siia ma nii kui nii kunagi ei satu. Nüüd aga sõites kilomeetreid selle ääres ja nähes pea kümnete meetriteni  läbi paistvat vett ja põhjas siblivaid suuri krabisid, siis mine veel kurat tea, mis mõtted võivad pähe tulla. See Berlevag on selline väike alevik, muidugi suurem kui Nuorgam, palju ilusaid väikesed maju, kõik on ilusti korras, igas hoovis mastis Norra vimpel lehvimas. Nagu muinasjutu maa. Kogu aeg oli mõte peas, et kui kodused siia külla tulevad, on see koht, mida ma tahan neile tingimata näidata. Sellest looduse võimsusest läks lausa meel härdaks. Kümned sillad, mille alt voolavad löhejõed ookeani, kosed, mäed, fjordid, viimase peal vaated jne. Berlevag on aga tõesti maailma lõpp, navigaator näitab lõppu, edasi teid ei lähe, edasi on ainult serv, maailma lõpp, kus kõik läbi saab ja alla kukub ja mina käisin selle serva peal ära. Ega ma serva taha ei julenud vaadata, nii et ei saa ma ka öelda, mis seal maailma lõpus on, aga vähemalt ilus onJ

Kuna nüüd kellad keeratud ja pimedaks läheb tund varem, siis saigi enamus tagasiteed pimedas sõidetud. Lõikasin näppu telefoniga, millega saab enam vähem pilte teha. Kuna see Sonera kõnekaart välismaal ei tööta, siis lülitasin telefoni välja ja kui tekkis vajadus pilti teha, lülitasin oma 5800 uuesti sisse. Tõehetk tuli siis, kui föön PIN koodi küsis. Automaatselt lõin oma igapäevase pini sisse ja alles siin sain aru, et Sonera kaardi pinid on kodus sahtlis. Nii pidingi tegema oma pildid ära tagavara telefoniga, kuid sellele pole juhet kaasas ja pean üritama, kas saan sinihamba kaudu sealt need pildid kätte ja mis kvaliteediga nad on.

Soome kodus siis traditsiooniline praetud peekon sibulaga ja kolm muna, mille aitas alla libistada ikka vana Karjala. Nii ongi kell saanud  märkamatult pool kaheksa, kodused ootavad närviliselt Skype ühendust, et kuulata vahetuid muljeid. Teile kõigile aga peatse lugemiseni Saami Kaamose blogis.

Nuorgam  30. Oktoober kell 19.28

Uh uh jälle reede

Suurest rõõmust ei tea, mida ära teha. Lõpuks sai õige otsus vastu võetud, alustasin saaremaa viina otsast näpistamisega. Aga kõigest algusest peale.

Niisiis, reede. Tööpäev ikka kella üheksast. Kuna pangast teadet kaardi kohta polnud ikka tulnud, võtsin kätte ja helistasin ise panka. Tuli välja, et kaart oli seal juba nädal aega olnud, nendel pole kommetki seda teatada, ise tuleb uurida. Egas midagi, pool kaksteist katlale tuli alla ja 45 km. Utsjoele panka. Kuna niipalju tarkust juba oli, et lähim kiiruse mõõtmise aparaat on Ivalos 250 km. kaugusel, siis sai ka natukene kiiremini sõidetud, ikka ju tööaeg tiksub. Liiatigi auto 9 aastaga ainult 38 tuhat kilti sõitnud ja sedagi ainult linna vahel, nii et tuli veidi lasta kopsu tühjaks köhida ja rõngad lahti hõõrutada, et see vähenegi õlikulu ära kaoks. Ühtlasi sai ka politseis käidud, et küsida kaugel need elamisloa registreerimise paberid on, aga seal kahjuks uksed kinni. Kuigi neil tööaeg ainult reedel 10-14, ikka ei suudeta sellel ajal kohal olla. Tuleb siis Ivalosse keskusesse helistada. Aga pangas sain kõik korda, ilusa naeratuse saatel ulatati minu esimene Soome pangakaart. Tunne, nagu oleks raha antud. Neti paroolid  pidid tulema siis, kui palgaraha hakkab arvele tiksuma. Ühtlasi sai ka 20 liitrit kütet võetud, see Utsjoel lausa 10 senti, ehk poolteist krooni odavam, kui meil Nuorgamis. Kuna pühapäeval tahaks seal Jäämere ääres ikka ära käia, siis kulub ära. Tunni aja pärast olin tööl tagasi, rahvas vaatas veel mind ja kella, ma ainult ütlesin, et kuiv tee ja hea autoJ

Ülejäänud päev läks ikka samas rütmis, vähehaaval riiuleid korrastades ja vahepeal jälle kliente teenindades. Jaanuari hakkavad siin Norra keele kursused,  see öeldi sellise häälega, et ära öelda polnud võimalik ja ega ma tahtnud ka. Keeli ikka vaja ja kui annet on, siis miks mitte. Võib olla viib järgmine eluetapp rikkale Norramaale tööle. ( Kurat, plaanide järgi vist tahan elada igavesti või vähemalt saja aastaseks, kuigi olen ise alati öelnud, et sellise vanuses tuleb juba ainult hinge peale mõelda)

Kell kuus sättisin siis minema ja peremees nagu muuseas küsis, kas õllele ka läheme. Kuhu, küsin mina ja tema, et ikka pubisse. Rääkisin siis oma matkad pubisse vol.1 ja vol.2 ära, saime mõlemad naerda. Tema teadis, et eelmine nädal oli pubipidaja haige ja sellepärast ka maja kinni. Muidu ikka on kuuest 1-2-ni lahti. Lubas helistada, kui minekuks läheb, eks siis näeb, kuidas pubi külastus vol.3 läheb. Sellest ka see kohene saaremaa avamine, et oma raha eest tuleks vähem osta. Nagu öeldakse: vodka bez pivo, dengi na veter. Aga võib olla maksab see, kes kutsub:))

Ah-jaa, soolalõhe tuli ikka viimase peal välja ja seda sai kuidagi nii palju, et praeguselgi hetkel ujub Lapimaa lõhe saaremaa vetes. Ja täna oli ka kohalikus K Marketis Norra lõhe filee 4.95€, aga kuna mul veel teda piisavalt, siis jäi seekord ostmata, nägi ka kuidagi kuiv ja seisnud välja.

Kui midagi põrutavat juhtub tänase päeva numbri sees, eks siis kriban juurde, seniks.....

Nuorgam,  28.oktoober 2011 kell 19.30

On kolmapäev saunapäev, saunapäev!

Lõpetasin täna tööpäeva normaalse 8 tunniga, ehk kell 17.00 tulin koju. Kuna kolmapäev on saunapäev, siis tuli käia toidupoes ettevalmistuse tegemas. Nimelt on täna see kurb ajalooline päev, kus mul tuli poest õlut osta ja nagu kombeks on, ei hakka ju siit Saku Originaali ostma, vaid ikka KOFF. Kuus väikest purki 8€, kallis, aga üks kord ju elame. Kui kõik need asjad, mis on head ja väidetavalt ka amoraalsed ja paksukstegevad, ära jätta, siis milleks üldse elada. Niisiis talletame mällu, 26 oktoober, esimene poe õlleost.

Saun sisse ja järgmine tegevus on lõhe soolamine. Peremees andis ühe tüki sügavkülmutatud lõhet, mille ta oli ise püüdnud siit Teno jõest. Kuna see oli nüüd ööga külmkapis parajaks sulanud, siis läks lahti. Ettenägelik ja ettevalmistatud nagu ma olen, võtsin sahtlist oma kodust kaasavõetud PRO seeria fileerimisnoa ja asusun siis seda lõhet õhukeseks viilutama. Sain hea portsu neid fileetükikesi ja siis uus häda. Meresoola ostsin just täna selleks tarbeks, aga suhkur on ju kõik tükkis kaasa võetud. Egas midagi, tööriistakastist haamer välja, suhkrutükid köögirätiku sisse ja  tuld. Sain peaaegu tuhksuhkru kätte, segasin soolaga ära ja ladusin siis kihiti plekkkaussi. Pärast panin teise kausi peale, tegin vähe sopa-sopa ja eks ole mõne aja pärast näha, kas saan täna peale leili ka lõhesaia nautida õlle kõrvale, või pean jälle piirduma Lenkkimakkaraga.

Muud uudist polegi juhtunud, see aja vaikne voolamine hakkab omaseks saama. Töö juures tõstan riiuleid ringi, et ühe tootegrupi asjad oleksid ühes riiulis, seda tööd jätkub jõuludeni. Poolteist nädalat on möödas, politseist pole vastust  oleskeluoikeuden rekisteröinti –le, kuigi pidi tulema nädalaga. Seega ei saa ka magistraadis ennast registreerida ja isikutunnust saada. Pangakaardi PIN tuli postiga kolme päevaga kohale, kaarti ennast pole veel ikka tulnud, reedel saab kaks nädalat juba, aga ega selle tühja kaardiga pole midagi teha ka. Esimese raha peaks saama siis novembri alguseks.

Nii, nüüd lähen vaatan sauna üle , kas on juba soe ja siis lavale ja siis kohakiku lõhe sai. Mmmmmmmmmmmmm. Moi.

Nuorgam, 26.0ktoober. Kell 18.30

Reisimise pühapäev

Kuna sügavalt usklik musketär jättis oma jälje ka minu organismile, ei hakanud ma piire kompama, nii otse riigipiire  kui ka muid ja käik Norra sai edasi lükatud. Võtsin hoopis ette kohaliku matka Soome  kõige põhjapoolsema järve äärde. Tee sinna läheb meie külast otse minu maja vastast ja järv on Pulmankijärvi. Viit näitab 20km. Info järgi on see mägede vahel olev järv kunagine Jäämere osa, mida tõestavat ka järves elav merekala , lestalaadne kammeljas, mida saab ka meie merest püüda. Järv on 10 km pikk ja 35 meetrit sügav.  Tee sinna algas siis meie külast otse üles mäkke, mida liivatatakse igal hommikul, kuigi kraad on veel plusspoolel. Tõusu tuleb võtta päris pikalt ja ülevalt avaneb postkaardi vaade Nuorgami külale ja Teno jõele.

Kahele poole jääb tüüpiline tundra oma kidurate puudega. Sain lõpuks pildile need elukad, mis maja ees, kõrval, all ja kus iganes elavad. Loomateadlased võiksid nüüd kindlaks teha, mis elukaga tegemist on.

 Pool maad oli asfalt ja siis oli hea sile kruus ja kuidagi iseenesest läks madalam käik sisse, pöörded tõusid kõrgele ja kruusa krobin rattakoobastes hellitas kõrva, kui auto üritas külge ette vedada. Mahtava. Järgmine marssalikepp ranitsas võiks olla siis selline mökk järve ääres, unistama peab ju suurelt, annaks ainult looja päevi, et selleni jõuda. Kujutad ette, et sul on pensionipõlves Lapimaal  järve ääres selline mökk. Püüad kala, kasvatad porosid ja vaatad virmalisi. Viimase peal.

Kahju, et see Nokia föön teeb sellise kvaliteediga pilte, aga esialgu pole midagi teha, loodan õige pea seda muuta. See on tüüpiline pilt siin ümbritsevast tundrast, kus peaksid põhjapõdrad elama. Kahjuks pole neid veel näinud.

See valge asi seal all vasakul ongi minu praegune maja mägedest vaadatuna, taamal Tenojoki ja Norra

Teine laupäev

Peale sellist kodust reedet on laupäeva hommik hämmastavalt värske. Tuleb meelde jätta, et Hr. Chenet oli heatahtlik mees.  Und jätkus sellegi poolest kella poole üheteistkümneni. Hommikudušš ja suur tass kohvi tegi kõik OK.  Siis algasid aga uued probleemid, mida teha ülejäänud päevaga. Päike sirab taevas, sooja on paar kraadi ja pea mõtetest tühi. Siiski otsustasin alustada kergest koristusest, päikese käes paistab tolm eriti välja. Taustaks loob talvist meeleolu MTV3 tulev ülekanne Söldeni MK etapist naiste suurslaalomis. Soomlased nukrad, Tanja Poutiaiten pidi katkestama, jäi kättpidi värava taha kinni.

Tolmud pühitud, tuli mõte hakata valmistuma kaamoseks. Selleks käisin poes ja ostsin kaks uut säästulampi seniste hõõglampide asemele. Need vanad olid nagu seasilmad, 25W ja õhtul tippisin omi lugusid kodust kaasa võetud otsmikulambiga, muidu ei näinud klahve vajutada. Nüüd võib siis polaaröö saabuda, köögis-elutoas põleb 14W 800 luumenit Pirkka säästukas ja tuba hakkab särama nagu kirik. Vahepalaks olgu öeldud, et just lõppes naiste suurslaalomi 2 sõit ja võidu sai üliõnnelik Lindsey Vonn.

 Nii, valgusega sai siia asjad korda, oli vaja ka soojuse peale mõelda. Kuigi majake on elektrikütte peal, peab mõtlema talvistele külmadele. Selle 8 päevaga on elektrit kulunud juba  umbes 200 kw/h, ma isegi ei tea, kui palju siin Soomes elekter maksab. Üks vana elektriarve eelmiselt üürnikult oli sahtlis 2010 aasta juuli kuu eest-kulu 220 kw/h ja summa 37,8€. See koosneb veel kahest osast, siirtomaksut  7,6 senti ja myyntimaksut  9,58 senti kw/h selle hetke hindadega. Siin vist iga kuu eri hind, elektrit ostetakse börsilt. Nii, et 8 päevaga mul juba umbes  40€ läinud, mis siis saab, kui veel miinuskraadid hakkavadJ. Niisiis soojus. Tassisin tööjuurest siia mõned euroalused ja saagisin käsisaega need omale kütteks, kunku nurka sai ilus riidake. Väike füüsiline koormus veel boonuseks. Pean kahetsusega tunnistama, et need õhtused jooksud on jäänud harvemaks, ikka leian endale vabandus, küll on märg, küll pime, küll külm jne. Peaks mõne elaja omale hankima, siis sellega kohustus jalutamas ja situtamas käia. (Bella, sorry, armastus sinu vastu ei kustu iial) Samas kuhu sa ta päevaks paned, kui ise tööl.

Mõned nädalavahetused saab nüüd ka seda nn. kaminat kütta. Eks kui neid aluseid juurde tuleb, saab puid juurde teha. Üle tee on ehitusmaterjalide pood ja seal on kottides ja aluste peal küttepuud müügis, peaks minema vaatama, palju nad maksavad. See kaminakökats annab hämmastavalt hästi sooja, kolme kasehaluga põleb see paar tundi ja lööb toa ikka päris soojaks. Klapiga saab regullida põlemise kiirust.

Kui homme on sama ilus ilm, siis vist võtan ette selle Norra matka sinna põhjapoole, läbi Tana Bru sinna Teno jõe suudmesse, Põhja Jäämere äärde, Tananes selle koha nimi. Sinna kuskil 40 km. Seal peab jälle Eesti telefoni numbrit kasutama, see Sonera kõnekaart toimib ainult Soomes. Peaks vist tulevikus üldse vaatama telefoni, kuhu saab 2 sim-i sisse pista, kahe telefoni kaasastassimine on kole tüütu.

Minu kodukontor ja mägede taha loojuv päike

Kell nüüd hetkel 15.40, päike vajus mäenõlva taha ja varsti tuleb aeg saun sisse lülitada, laupäev ju. Seniks kõigile: Ha en god dag

Nuorgam, 22.oktoober 2011

No nii, kell on pool üheksa ja  saunas käidud nagu niuhti. Õhtusöök ka söödud, pool pakki eilsest ülejäänud peekonit sai ära praadida ja natuke seda vanast ajast reklaamidest nähtud kuulsat soome lenkkimakkarat juurde ja siis sai praetud viimane kodust kaasa võetud sibul ja 3 muna ka veel. Oleks vist rumal jätta lisamata, et sõrmkübaratäis Meistrite Gildi käis ka asja juurde. Üritasin ka ETV-d vaadata, kuid 5 sec. mängis ja 10 sec. puhverdas, see 2G ühendus on ikka nii aeglane, et korraliku voogu läbi ei lase. Kuulan hoopis Vikerraadiot, see tuleb küll suhinaga. Tegin ka väikese videoekskursiooni oma elamisest, mille üritan siia juurde pookida.

Nagu elus ikka, ajas tutvus Meistrite Gildiga mõtted liikvele, nagu ajab veri rähnipoja puu otsa. Vaja oli minna tutvustuma kohaliku pubiga vol2. Vol 1 oli eelmine nädalavahetus, kus ootas ees silt uksel: Kesaloma 20 oktoobrini. No mida on, oktoobri lõpp ja neil on suvepuhkus. Hilisem info täpsustas, et seda kabakat peab üleval üks inimene ja nii ta puhkabki, uksed kinni ja kogu moos. Peaks ennast appi pakkuma, see töö ju ka tuttav. Niisiis vol 2 ja tulemus sama, kell kümme õhtul maja pime ja uksed kinni, kuigi silt uksel väidab, et Ma-TI suljettu ja KE-SU avoinna 18-...,mis siis ilmselt tähendab, et kinni võib uksed panna siis, kui isu tuleb. Ilmselt tuli peremehel täna isu varakult peale. Aga ega ma jäta, küll ma ükskord ka selle "Saloon" nimelise kabaka üle vaatan. Aknast sisse vaadates tuletab meelde Põlula piisonifarmi, pikad puulauad ja pingid. Egas midagi, koju tagasi, sai vähemalt õhtuse jalutuskäigu tehtud. Kodus suudlesin 8 cl üht sügavusklikku musketäri, kelle nimi oli Aramis ja kella kahe paiku kerisin magama. Jätsin selle tutvustava video üles laadima, ehk on hommikuks valmis. Head ööd

Töönädal läbi

Kell 18.00 lõppes esimene töönädal. Ainuke päev, kus K-Market on kella 19.00-ni lahti, nii, et sai peale tööd söögipoes käia ja Alkos ka. Nüüd hoidke hing kinni, kirjeldan pagulase reedeõhtust nädalalõpu lauda: ABBA heeringas sibulakastmes, küüslaugu singiviilud, sibularõngad, hapukurgiviilud, Valio juustukangid, American Texas peekoniviilud praetud krõbedaks, Rännumehe leib, Estrella krõpsud, oma peenra küüslaugu seibid( äia soovitus, ta ju Siberis söekaevanduses olnud mees. Siin peab küüslauku sööma, et vitamiinid kätte saada:D). Kõige krooniks on J.P. Chenet Merlot 2008 aastakäik, medalid ripuvad küljes, ainult 6,75€. It is wonderful life. Taustal mängib ETV köögisaade, kohe hakkab Aunaste saade. Lõpetasin just tema raamatu, hakkasin justkui lugu pidama sellest inimesest, kes ekraanil tundus sellise arrogantsena. Tegelikult vist tubli eesti naine, kes läinud läbi paksust ja vedelast. Respect!
Hea on istuda reede õhtul teleka ees ja mitte mõelda sellest, et kaks päeva tuleb siin lakke sülitada. Võib olla käin jälle Norras, nüüd otse põhja poole.
Uurisin ka Alkos viina hindasid, viin  on erineva hinnaga 11-13€, mul on kaasas 10x0,5 liitrit ehk 10 pudelit ehk 5 liitrine kohver Saaremaa viinaga. Info ütles, et siin külas kuritarvitajaid pole, nii, et tuleb vist see viin omal pintslisse panna, aja jooksul muiduga( või mitte äkki ).
 Sain ka kinnituse, et piletid Levile 12-13 november MK etapile slaalomis on olemas ja stardime 11 november peale tööd. Pidi olema 4 tundi sõitu, paarsada kilomeetrit, ühesõnaga siinsamas nurga taga.
Kui alguses olid emotsioonid laes ja kirjatükid  pikad ja emotsionaalsed, siis nüüd on saabunud mingi rahulik rutiin ja mõtteid kuidagi vähemaks jäänud.
ETV pilt kiilub ka kogu aeg kinni, vist palju vaatajaid serveri taga ja pulgaga ka ühendus aeglane. Pean praegu vahet, võib olla härra J.P.Chenet annab inspiratsiooni.

Mokkula käes

Täna jõudis siis kauaoodatud "mokkula" ehk netipulk minuni. Värisevate kätega avasin karbi, torkasin USB pesasse ja kui kõik oli valmis, vajutasin: Connect. Kurat, ta küsis PIN koodi. SIM kaardi peal polnud midagi kirjas, lappasin kõik paberid läbi, leidsin saatelehe pealt käyttajatunnuse ja proovisin-vale ja järele jäi veel 2 proovi. Närvid läbi, helistasin Mägedile Eestisse, tal poeg Elisas tööl. Poiss, kurim, tööl kella 20.00-ni. Nii pikki minuteid pole ammu olnud. Vahepeal helistas juba Hille ja tundis huvi, miks ma netis pole. Pool üheksa proovisin siis uuesti ja sain Marguse kätte.

(Hakkan vaatama nüüd AK-d, hiljem jätkan).

Ta soovitas proovida 0000, riskisin kaotada veel ühe võimaluse kuid proovisin siiski ja opsti, hakkaski tööle. Kurat, ma pole ammu juba nii rõõmustanud, nagu väike poiss, kes saab esimest korda midagi head:). Esimene proov oli www.err.ee ja pilt ees. Jee, saab ikka olla koduste asjadega kursis. Hea, et oli VGA juhe ka kaasas, sai läpakas teleka taha ühendatud ja vaadata telekast Eesti pilti. Speedtest net näitab küll kiirust 0.7 mega alla ja 0,4 üles, kuid ju siis piisab, et pilt korralikult ees püsib.

Nüüd siis kohalikust elust. Kõik voolab maru rahulikult. Kliendid ootavad järjekorras, keegi ei mögise.
Varuosade otsimine ja norra keelne suhtlemine:) võtab aega, Google translate aitab. Kohvi ja saiakesi saab personal tasuta piiramatus koguses, mina olen piirdunud ühe ahjusooja lehtaignast õunataskuga ja tassi kohviga poole päeva ajal. Kui hommikul kohe pannakse pirukad ahju sealsamas leti taga on kogu tuba piruka haisu täis. Kohe hommikul roomab kogu küla töölisklass meile kohvile, see on ju küla ainus kohvik. Ma pole vaadanud, palju neile see kohvi ja saiake maksab, aga kassaaparaat koliseb kogu päeva. Kõik makstakes kaardiga, sularaha ei tunta eriti, lähim ATM on Ivalos, mõnisada kilti. Üks pokkerimasin on ka nurgas nagu Soomes tavaks ja norrakad on eriti agarad mängijad, neil on omal maal see keelatud, käivad siin mängimas ja kilkavad nagu lapsed, kui kollikud sahtlisse kukuvad. Aru ma ei saa neist, masin on ju nii programmeeritud, et teda võita pole võimalik. Oinad. Hinnatase on hirmuäratav hoolduses: silla reguleerimine 157€ jne. Ja tööd on küll, sest Norras on veel kallim.  Homme reede ja 2 vaba päeva tulemas. Ei kujuta ette, mida teha külas, kus elab 130 inimest ja ühest otsast teise on paarsada meetrit. Pesu olen juba ära pesnud, koristada veel pole vaja, voodi on nii pisike, et mõni kohalik lesk siia ära ei mahu, ei tea, küll ma "keksin" midagi. Lisan pilte ka oma varasematele postidele. Jääge heaks.

Töönädal algas

Esimene tööpäev siis algas 17.10 kell 9 hommikul. Kõik on sõbralikud ja üritavad aidata ja õpetada, kuid kogu teema on ju tuttav ja kasutuses on samad kaubamärgid, mis mul vanast ajast tuttavad on, Fram filter, Bosal, Walker, Defa, Thule jne. Rehvidest tunnistavad vaid Nokian naastrehve: HKPL 7, hirmkallid naelad ja Nordman 4, odavama otsa naelad. Peaks üritama neile ka Bridgestonet pakkuda, ka ju hea rehv, aga eelarvamused pidid olema kõvad, norralane tunnistab vaid Nokian naela. Esmaspäev oli kiire päev, peale nädalavahetust tulid paljud oma tellitud varuosadele järgi. Müügiprogramm on sarnane Automasteriga,nimi on AutoFutur ja kui tellitud asi on kohal ja sisse ostetud, siis läheb automaatselt sõnum kliendile: Teie tellitud varuosa on kohal

                98% klientidest on norralased, kõik arved ja pakkumised saab teha kahes keeles, kassas on topelt raha, hinnad on kõik kahes vääringus. Olin ise ka sunnitud ostma oma maja bensiini hinnaga 1.73€ liiter. Kui mõtled Eesti hindade peale, siis on jube tunne küll, kui mõtled Soome palga tasemel, siis nii hull polegi. Esmaspäev kestis 9.00-18.00, üks ületund läks kirja, päevas teenid üle 100€ kätte. Kuidagi moodi võib ära eladaJ

                Pomo juba hoiatas, et teisipäev on nädala vaikne päev ja nii oligi, sellist rahvaste voorimist ei olnud. Küll töötab meetri kaugusel kõrval kohvikulett täistuuridel ja pirukalõhn käib üle pea.

                Huvitav on vist kõrvalt vaadata kahe suht umbkeelse inimese suhtlemist inglise keeles, hea et Google Translate on olemas, saan seal oma mõtted norra või inglise keelde tõlkida ja siis kliendi jutu jälle vastupidi, kuid olen  hakkama saanud, päris palju juba iseseisvaid müüke tehtud.  Pomo juba ütles, et minu toimetulek on „mahtava“

                Kurbusehetked on siis selleks korraks möödas ja päev läheb kiiresti. Õhtud on ainult megaigavad. Algab rutiin, aga kui selle eest makstakse, siis nagu öeldakse, võib ka santi n…..da

Nuorgam, 18.10.2011 kell 14.20

Pühapäev

Uni läheb millegipärast jube vara ära, kaheksa-pool üheksa on luugid lahti. Olen üritanud lugeda Maire Aunaste raamatut „Viis aastat peidus“ ja kuratlikult tuttavad emotsioonid. Peldikut ei pea küll koos neegritega pesema, aga kõik mis puutub üksindusse ja võõrsil olekusse, siis 100% samad tunded.

                Võtsin siis 11 ajal Nuorgami kaardi ette ja läksin jalutama, et teha tutvust oma „kodukülaga“. (Ei tea, millal võib jutumärgid sõna kodu ümbert ära võtta??). Käisin kaks kohalikku poodi, paatide vettelaskmise koha ja kohaliku koolimaja hoovi läbi, kulus vaevalt tund ja kogu lugu, „kodus“ tagasi. Kell on 12 päeval ja ei kujuta ette, mis ülejäänud päevaga peale hakata. Ja see on alles 4 päev eelolevast viiest aastast.

                Maja ümber ja ka külavahel jooksevad imelikud loomad, veidi suuremad kui rusikad, kollase musta kirjud, ilma sabata  ja elavad maa all käikudes . Kas vesirott või ondatra või jumal teab mis elukas, peab homme tööl küsima. Üks neist on vist minu WC põranda alla ära koolenud, peldikus on niisugune raisa hais, et võtab silma märjaks. Ostsin küll selle aerosooli, kuid ilma selleta on lihtsalt mädahais ja seda kasutades on selline hais, nagu oleks keegi männimetsa mädanema visatud.

Sooja on endiselt 5-6 kraadi, ilm on poolpilves ja niiske, igav ja rõõmutu. Eile oli selline kiire reisimise päev, et kordagi ei läinud silm märjaks. Edusammud ju! Kui päeva peale midagi huvitavat juhtub, siis jätkan õhtul. Moi.

Nuorgam, 16.10.2011 kell 12.20

Täiega igav oli, nii et käisin poes ja ostsin kartulit. Kassas oli mingi naine, kes rääkis kellegagi tuttavas keeles, vene keeles. Tegin ka juttu, mõuk ehmatas ära, et keegi saab nende salakeelest aru.  Olevat siin juba 12 aastat elanud, küllap on mõne saami hoovi tõmmanud. Kiitis veel minu vene keele oskust. Kodus tegin siis esimese lõunasöögi, praadisin sibulat ja sardellitükke, sinna peale 3 viilutatud kartulit ja kõige otsa veel kolm muna.  Huvitav oli teha süüa vana malmpanniga, kogu aeg hakkas põhja kinni ja pidi kraapima. Vaevalt et asi oli ekstra neitsilikus oliivõlis, mis mõeldud salatitele, küllap ikka panni viga. Sai kuninglik taldrikutäis, mis lahkus söögitorusse koos kahe Meistrite Gildi õluga. 14 tk ongi ainult veel alles, siis peab a) siit poest ostma või b) õllejoomise maha jätma. Kumb vastus vale on võib igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele ise mõelda.

                Siis tegin eksperimendi ja pistsin nn. kaminasse tule alla. Proovisin siis selle õhuklapiga mängida ja  3 kasehalgu põlesid paar või veel rohkem  tundi ja tuba sai nii soe, et otsustasin ka pesu ära pesta, hea tuppa kuivama riputada. Päris huvitav, polnud juba aastaid sokke käsitsi pesnud, vähemalt said käed väga puhtaks hõõrudes, kas sokid ka on siis tunda, kui ära kuivavad.  Tunni aja pärast hakkab MTV 3 näitama kokkuvõtet F1 Korea etapist, teksti TV-st juba tean, et Vettel võitis. Mis edasi saab, ei oska öelda. Soome TV-st pole ka midagi vaadata, netti pole, uudiseid ei saa kätte ja arvutis mänge ka pole peale nende standardsete. Solitares  ja Mahjongis  võiks vist juba võistlustele minna, ära tüütab. Ei kujuta ette, mis saab, kui Aunaste raamat läbi saab. Peaks vist saami keelse piibli ette võtma, see võtab vähemalt aasta, kui eessõnast kaugemale jõuan.

Kell 16.44

Ei tea kas peaks hulluarsti kutsuma, otsustasin jooksma minna ja kujutad ette, läksingi. Esimest korda vist 40 aasta jooksul. Kokkuvõtteks 1,63 km ja 179 kcal kokku 12 minutit. Alguseks hea küll, annaks looja jõudu seda edasi teha, siin on hea võimalus kohe higisena dussi alla minna, see annab lisamotivatsiooni.

Kell 19.03